Riiki ei saa olla rahvata; rahvast olla järelkasvuta. Juba nõukogude ajal tunti muret Eesti madala iibe üle. Mida aastasadade pikkune orjaaeg, katkud ja sõjad ei olnud suutnud hävitada — maarahvast — paistis siis olevat hääbumise, väljasuremise ohus.
Tulid uued ajad, taastati iseseisvus, sünnitamiseas naised ja mehed julgesid tuleviku peale loota. Ajutiselt pidurdus negatiivne iive, oli isegi märgata lisasündide arvu. Kuid suund läänestumisele, Euroopale järelejõudmisele tähendas seda, mis Läänes on juba pikemaajaline näitaja: noored hakkasid ootama, kuni elukutse kindel, majanduslik tulevik kindlustatud, enne perekonna peale mõtlemist.
Viimastel aastatel on olnud taas muret, riiklikule poliitikale vaatamata, et kordub minevik. Kui 1989. aastal näitas statistika, et Eesti pinnal elas 1,56 miljonit inimest, siis tänaseks on rahvastikuarv kõigest 1,37 miljonine. Väikeriigile, rahvale on selline näitaja palju ohtlikum, palju murettekitavam, kui näiteks mujal. Euroopas ning Põhja-Ameerikas on sisserännupoliitika korvanud loomuliku iive pidurdumist; teadagi on vananev ühiskond mitte ainult sotsiaalseks koormuseks, kuid ka vajab puhtmajanduslikel kaalutlustel riigi igapäevases elus väljavahetamist. Elu aastaaegade reegel nõuab kevadist lootust, et saaks sügiskulda rahus nautida.
Eesti riigi perekonnapoliitika on ehitatud sellele arusaamisele. Nüüd on kinnitust, et lootus ei ole mitte oraste peale asetatud, vaid on vilja kandmas. Vanemahüvitiste kehtestamine on toonud pisikese beebibuumi, mis omakorda on äratamas rahvusvahelist tähelepanu. Financial Times kirjutas 13. mail Eesti lootusesõnumist ("Estonia's little message of hope"), vihjates just majanduslikule toele. Muu maailm jälgivat Eestis sündivat, kuna meil on kulud perepoliitikaga maailmas heldemaid. Valitsus on suunanud 1% riigi eelarvest hüvitistele; dekreeti ehk sünnituspuhkusele jäävale emale — või isale, demonstreerides poliitika progressiivsust — on garanteeritud aastane täississetulek riigi poolt, kuni kolm korda riigi keskmisest palgast.
Eks saab ka vihjata riigi rahvusvahelisele turvatundele, NATO ja ELi liikmena on Eesti kodu kindlam, sinna saab lapsi julgemini soetada. Kuid kindlasti on pikaajaline hüvitiste poliitika kõige olulisem osa praegusest lootusetundest.
Nagu Hando Runnel kirjutas eelmisele põlvkonnale, kui praegused ning tulevased emad ja isad olid veel ise lootuseks, sündimata —, "kui olev tahab olemist ja tuleviku tulemist, maa tuleb täita lastega — maa oma enda lastega, ja laulude ja lastega." Uudist, mis rahvale teada anti vahetult enne laulupidu, tuleb just laulude ja lootusega, tuleviku tulemisele mõeldes rõõmuga tervitada.