Elame, mis parata, maailmas, kus elutempo on pöörane. Leiutised, millede inspiratsiooniks oli lootus aega säästa, on paradoksaalselt kiirendanud vajadust otsustada. Kui ammust oli aega atra seada, siis tänapäeval Blackberryd, e-postid ja muud silikooniorude sähvatused nõuavad kohest reageeringut.
Vaba aeg olevat oksümooron edukates riikides. Kuid õnneks on ikka neid, kes suudavad oma elugraafikut, kohustusi nii korraldada, et saavad jagada jõudehetkeid ühiskonna kasuks. Neid inimesi on eestlaste kogukondades ohtralt, vaatamata elukohamaadele.
Kui Ontario haridusministeerium selle sajandi alguses oma tarkuses otsustas, et keskkooli lõpetamiseks on headele hinnetele lisaks kohustuslik läbi viia 40 „vabatahtlikult ühiskonna huvides tegutsetud“ tundi, jäi mõistatuseks, kuidas valitsus kavatseb abituriente suunata ennastsalgava töö kaudu. Altruismi, abikäe ulatamist ei saa ometi seadusega reguleerida.
Ehk on siin süüdi meie praegune sõjajärgne lastevanemate põlvkond, kes omal ajal pidid arvestama majanduslike realiteetidega ning täna soovivad oma lastele vaevavaba elu. See on inimlik ja loomulik, kuid ka sellel on tagajärjed.
Tänu sellele, et oleme sajandeid ise pidanud toime tulema ilma teiste abita, pole eestlastel alati vaja reguleerida vabatahtlikku panust ühiskonnale.
Vaadakem vaid viimaste nädalate üritusi, kus nii noored kui vanemad andsid panuse meie ühiskonnale. Eesti Sihtkapital Kanadas gala näitas, kuidas suudame heategevuse huvides raha koguda. Gaidide populaarne jõululaat vajas tohutut eeltööd — ja tulud lähevad noortele. Noorte laagrialadel Seedriorul, Jõekäärul ja Kotkajärvel on toimunud mitmed eri talgud, hoidmaks korras loodusesse rajatud eesti noorte mängu- ja õppemaid. Eesti koolide õpetajad pidasid õppepäevi, skaut/gaidjuhid nõupäevi. Meie ühiskonna vanaemad ja vanaisad ei istu tugitoolides minevikku meenutades, vaid korraldavad selliseid üritusi nagu Bibliograafia Klubi ja Elulugude kirjutajate rühma „Mälestuste radadel“. Kogudused on aktiivsed eilse talletamisega ja homsega arvestades. Laulukoorid märgivad uhkelt aastapäevi, seades eesmärkide hulka tuleval suvel Eestisse laulupeole minekut. Eeskujuks on muidugi ka teisi, kes ei peaks solvuma, kui neid pole siin nimetatud. Hindame teie kõikide tööd.
Kui poleks vabatahtlikke… Kas see on eestlastele kaasa antud emapiimaga, või eeskuju jälgides, pole vist tähtis. Selge on see, et vastandina riigi poolt reguleeritud sundabistamisele on meite vaist toetada oma nõu, jõu või kukruga seda, mis meile tähtis.
Esivanemad on õpetanud eeskujuga, et kogukond on tähtsam kui üksikindiviid. Seda õppetundi on tarvis meeles pidada, eriti Põhja-Ameerikas, kus paraku on hiljuti „mina“ asendanud „meie“ mõiste. Ja ärgem killustugem, mingem lõhki, kui teised kohe „meie“ mõistest aru ei saa. Adra seadmine vajab ju aega.
Juhtkiri: Väsimatud vabatahtlikud
Arvamus
TRENDING
