Jälgides Kanada sünnipäeval, 1. juulil City TV-st ülekannet pidulikust kodakondsuse omistamise tseremooniast ja kuulates mitmete medalitega pärjatud kohtuniku emotsionaalset kõnet Kanada voorustest, märkasin ekraani alumises osas samal ajal edastatavat kriminaalkroonikat. Kurjategija oli vägistanud 15-aastase neiu; keegi oli varastanud lapsukese; jälle oli kedagi tulistatud jne. Teise ekraanipoole ülaosas tõotas ilmakaart lähipäeviks halastamatut kuumust. Mõtlesin paljudele peredele, kes on sunnitud läbi ajama ilma õhujahutuseta, mida nad lihtsalt ei saa endale lubada.
CBC kanalil oli otseülekanne Ottawa Parlamendimäelt, kuhu oli kogunenud tuhandeid eufoorilises meeleolus kanadalasi. Lehvisid lipud, peeti kõnesid, mürtsus muusika, oli palju suurepäraseid kontsertettekandeid. Ei jälgegi valitsuse korruptsiooniskandaalidest ega äsja parlamendi alamkojas läbisurutud samasooliste abielu seadustamisest. Isegi selle seaduse tulised pooldajad olid hämmeldunud agressiivsusest ja manipulatsioonidest, millega anti heakskiit seaduseelnõu Bill C-138 seaduseks muutmiseks. Nüüd on jäänud vaid tühine formaalsus — senatipoolne kinnitav pitser ja — presto! — ongi valmis seadus, mis võrdsustab samasooliste abielu minu omaga ehk tavapärastega, öelgu kanadalased selle kohta mida tahes. Millest oli ajendatud meeletu kiirustamine selle seaduse vastuvõtmisel — kas lihtsalt soovist ümber voolida Kanada sotsiaalne pale oma soovi kohaseks või muust, selgub ehk hiljem. Vähemalt pole homod nüüd enam mingi distinktiivne vähemus, kes survamise üle võiks nuriseda ja eritähelepanu nõuda. Paljud nimetavad homoseksuaalse abielu võrdsustamist heteroseksuaalsega häbiväärseks löögiks siinsele demokraatiale ja küsivad, kas me ei maksa riigile makse mitte selleks, et rahvaasemikud saaksid parlamendis pidada rahulikult väitlusi tähtsates küsimustes.
Kõndides samal päeval Toronto all-linnas, hakkasid silma kasimata tänavad ja aiaääred. Meil pole heakorratöödeks raha, kaebavad linnaisad. Kui ikkagi annaks luuad rehad-prügikotid kätte sotsiaalabiraha saajatele, vähemalt noortele ja tervetele nende seast? Arvata võib, et mõnetunnine füüsiline liigutamine ei tee kellelegi kurja, aga Toronto välisilmet muudaks see tunduvalt.
Aga aitab tõrvatilkade poetamisest meepotti! Calgary Sun'i kommentaator Jose Rodriguez meenutab, et ilma kanadalasteta poleks maailmal telefoni, insuliini, tõmbelukke, korvpalli jm, millega ollakse harjunud.
Kanada lipul ja passil on maailmas kõrge maine. Aga Kanadal on ka maailma pikim rannajoon — tervelt 243.000 km (!) ja tohutud looduslikud rikkused.
Üle 32 miljoni kanadalase on pea kõik kirjaoskajad ja nende eluiga maailmas üks pikemaid. Heatahtlikult suhtutakse siin kõigisse, ka frankofoonidesse, kes aeg-ajalt tahaksid Kanada rüpest pageda. Nagu elu näitab, hoiavad aga just Québeci referendumid Kanadat kenasti koos.
Suurem osa meist on vabatahtlikult valinud selle maa oma elukohaks, me pole siin sündinud. Et isegi eestlased ei tõtta siit lahkuma oma nüüd juba vabale sünnimaale, tõestab, et Kanada on elamiseks parim riik maailmas.
Juhtkiri: Vastakaid mõtteid Kanada 138. sünnipäeval
Arvamus
TRENDING
