19. mail Kanada Parlamendis toimunud hääletus eelarve üle kujunes usaldushääletuseks valitsusele. Peaminister Paul Martini kabinetil õnnestus üle noatera, mitmete manipulatsioonide ja õnnelike kokkusattumuste tulemusena jääda võimule hääletustulemusega 153:152. Tegelik tulemus oli ju viik, liberaalid päästis vaid spiiker Peter Millikeni otsustav hääl.

Sellele järgnenud peaministri joviaalne sõnavõtt näis ebakohasena, sest hääletus näitab parlamendi lõhestatust ja uhkustamiseks pole nagu erilist põhjust. Paljud vaatlejad kahtlevad sellise seaduskogu töövõimelisuses. Meenutagem veel, et 10. mail Konservatiivide Partei ja Bloc Québécois initsiatiivil toimunud umbusaldushääletusel oli tulemus vastupidine, 153:150, mida peaminister ignoreeris.

Kõike seda jälgides meenus ABC telekanalil näidatav „Survivor“-saatesari, kus äärmuslikke tingimusi trotsivad võistlejad suudavad kõigest hoolimata vastu pidada. Ahvatlev autasu, miljon dollarit, sunnib neid pingutama ja mitte alla andma. Et eesmärk pühitseb abinõu, sõlmivad survivor'id salaleppeid ja murravad neid siis suuremate hingepiinadeta; nad valetavad ja kasutavad kavalaid trikke mängus püsimise nimel.

Sama põhimõte näib toimivat ka praegu Ottawas, ehkki miljon dollarit kahvatub Quebeci sponsorlus skandaali kümnete miljonite kõrval. Tegelikult polegi rahal siin erilist tähtsust, sest võiduhinnaks on magus võimupirukas.

Enneolematu ja järjest paisuv korruptsiooniskandaal on valitsuse maine ja moraalse autoriteedi põhja viinud, aga vastu nad peavad! Tuleb vaid imestada, milliseid nippe ja vahendeid siingi kasutatakse. Kõik need on võrdselt head, kui aga aitavad võimul püsida. Miljoneid ja isegi miljardeid dollareid jagatakse iga päev vasakule ja paremale  — kokku 122 avalikule programmile, et võita rahva toetust. Käiku lähevad ka meelitused, äraostmised, reetmised, rünnakud, süüdistused jne.

Liberaalid on viimasel ajal üles näidanud ülimat liberaalsust. Mõjukas konservatiiv Belinda Stronach, kes alles hiljuti sarjas peaministrit kurjade sõnadega, võetakse vastu avasüli ja koguni ministriportfelliga; uusdemokraatide soosing saavutati eelarve 4,6 miljardi dollariga jne.

Möödunudnädalase hääletuse suurimaks võiduks on aga ehk aeg, võimalus edasi „mängida“, sest valimised lükkuvad ilmselt aastasse 2006, mil avalik arvamus on loodetavasti unustanud liberaalide patud.

On hämmastav, et ajal, mil iga päev toob esile uusi ebaeetilisi või isegi kriminaalse hõnguga fakte, ei paista suurem osa kanadalasi sellest hoolivat. Liberaalide toetusprotsent püsib endiselt kõrgena, ehkki 20. mai National Post'i juhtartiklis arvatakse, et „Kanada on väsinud parlamendis toimuvast seebiooperist“.

Ent ka konservatiivid pole suutnud praeguses poliitilises kaoses midagi asjalikku välja pakkuda. Paljude vaatlejate hinnangul puuduvad nende juhil Stephen Harperil vajalikud ambitsioonid ja selge visioon. Jälle vesi liberaalide veskile!

Aga ülejäänud maailm vaatab pealt, kuidas demokraatia kantsina tuntud Kanada demokraatia põhimõtteid eirab ja musta pesu peseb. See meenutab pigem mõnes arenguriigis (näiteks Zimbabwes) toimuvat.

Märkmed: