Möödunud neljapäeval nimetas president Arnold Rüütel ametisse uue Eesti valitsuse, sellega lõpetades ka erakordselt pika läbirääkimiste perioodi. Kuigi Eesti rahvas juba teadis 3. märtsi hommikul, et Juhan Partsi Res Publica juhitud koalitsioonil olid eelised uue valitsuse moodustamiseks, läks hobusekauplemisega aega enam kui kuu.
Alul jäi mulje, et Isamaaliit võiks kuuluda neljandana koalitsioonivalitsusse, kuid Rahvaliit ning mõned Reformierakonna liikmed olid sõdinud selle vastu. Ka oli küsimärgi all, millise rolliga nõustub eelmise valitsuse peaminister Siim Kallas — oma kogemuste tõttu paljude enimsoovitud kandidaat. Kallas aga otsustas Riigikogu liikme mandaati austada ning peaministri- või mõne muu ministriportfelli taotlemist läbirääkimistel mitte kaaludagi.
Ajakirjanduse tähelepanu muidugi keskendus samal ajal maailma muredele, Iraagis toimuvale ja hiljutisele SARSi levikule. Jäi juhulugejale kindlasti nii mõnigi detail uduseks, kuid pori pilluti natuke siiski, nii mõnigi kaalutletav ministrikandidaat sai interneti lehekülgedel sasida.
Väidetavalt pole veel eesti publik uue peaministri Juhan Partsiga piisavalt tuttav, et kinnitada ajakirjanduses esitatud arvamusi, nagu oleks Parts vähese paindlikkusega, iseloomult kangekaelne.
Eks tuleb uuele valitsusele anda oma nn. mesinädalad, esimesed sada kriitikavaba päeva, kuigi võiks ka leida, et peaaegu kolmandik sellest sajast päevast sai läbirääkimiste peale ilmaasjata kulutatud. Ka tekitab nii mõnelegi vaatlejale muret uue valitsuse kogenematus. On ju Res Publica erakonnast vaid üks Riigikogu liige enne Toompeal rahvaesindajana kogemusi saanud.
On isegi nii, et uues valitsuskabinetis on vaid kolm ministrikogemusega inimest — välisministrina jätkav Kristiina Ojuland, keskkonnaminister Villu Reiljan ja kunagine kultuuriminister Paul-Eerik Rummo.
Res Publical polnud oma erakonnast lihtsalt võtta kogemustega inimesi ministrikohta täitma, ning kõige suurema huviga tuleb uustulnukaid jälgida. Juba on kõige noorem minister praeguses valitsuses, justiitsminister Ken-Marti Vaher avalikult leidnud, et Eesti tuleb tõsta ettepoole Botsvaanast ja Namiibiast. Nimelt Res Publica lubas korruptsiooni vähenemist kinnitada valitsuses, viimase rahvusvahelise indeksi järgi on Eesti eelmainitud Aafrika riikidest taga. Vaher teatas esmaspäeval Postimehe intervjuus, et isiklikult pole tal korruptsiooniga olnud kokkupuuteid, küll aga mitmete tuttavate kirjelduste läbi. Jääb näha, kuidas just kohalikes omavalitsustes väidetavalt vohavat korruptsiooni kavatseb noor minister vähendada ning üleastumisi karistada.
Küsimusi oleks uuele valitsusele esitada palju; eriti Rahvaliidule, kes vaatamata mitme oma liikme ajaloolisele minevikule suutsid ennast parempoolse parteina valijatele müüa, selles ka endale võttes mitmeid kauaaegseid Isamaaliidu platvormi seisukohti. Pole ime, et valitsuskogemustega Isamaaliitu seekord koalitsioonist suure agarusega eemale tõrjuti. Ka on ette heidetud, et uus valitsus pole küllalt edumeelne, kuna selles on vaid üks naisminister. Valitsus, mille eesmärgiks on seatud sotsiaalprobleemide lahendamine, oleks võinud küll seda arvestada. Elame- näeme, kas tõepoolest pikk aeg, mis pühendati valitsuse moodustamisele, toob ka koalitsioonile pikka ja edukat iga.
Juhtkiri: Viimaks ometi
Arvamus
TRENDING
