Pühapäeval möödub 15 aastat tähtsast päevast, kui Eesti saavutas taas oma iseseisvuse ehk astus jälle vaba rahvana teiste vabade rahvaste hulka. Möödunud oli aastakümneid okupatsioonirezhiimi all, mis oli halastamatu paljude suhtes ning sundis kodumaalt põgenema kümneid tuhandeid eestlasi.

Sõda jättis lühikeseks nii paljude inimeste lapsepõlve ja katkestas nooruse, seades nad juba hoopis teistsugustesse olukordadesse ja muutes kiiresti täiskasvanuiks. Need, kel õnnestus põgeneda läände, pidasid aastakümnete pikkust välisvõitlust lootuses, et kodumaa kunagi vabaks saab, ja 15 aastat tagasi läkski see unistus täide.

15 aastat on lühike aeg võrreldes pika okupatsiooniajaga. Ent kui palju on selle aja jooksul kodumaal muutunud, seda oskab kinnitada vist igaüks, kes Eestit külastab. Kuigi mõni leiab seal ikka palju, mida kritiseerida, on ju tegelikult tõele au andes Eesti areng lihtsalt hämmastav ja lühikese aja jooksul on riik muutunud tänapäevaselt moodsaks riigiks, mis on täieõiguslik liige Euroopa Liidus ja NATO-s. Asjad, mis on täna Eestis iseenesestmõistetavad, olid veel kümnend tagasi kauge unistus ja illusioon, ja paljude inimeste mõtteviiski polnud veel sealmaal, et selliseid julgeid muutusi oodata osanuks.

Aga mida tähendab 15 aastat inimese elus? Vanema generatsiooni jaoks on see kindlasti lühem ajajärk, sest nagu me kõik teame, hakkavad aastad aja möödudes justkui kiiremini lendama. Küllap mäletab igaüks, kuidas sai koolipõlves oodatud suvevaheaega, jõulusid ja sünnipäeva, ja need paistsid nii kaugel olevat. Hilisemas eas tundub aga lausa üllatav, kui kiiresti üks aastaring on jälle täis saanud, ja aastate kulgu näeb eriti hästi just laste kasvamisest.

15 aastat on piisavalt pikk aeg selleks, et kujuneks välja uus noor põlvkond, kes ei tea või ei mäleta palju elust Eestis nõukogude ajal. Jutud tolleaegsest elust tunduvad paljude jaoks müstilised ja uskumatud nagu seegi, et Eesti riik polnud vaba. Tänane kodu-Eesti noor sõidab iseenesestmõistetavalt ringi mööda maailma, õpib näiteks aasta mõne teise riigi ülikoolis, või teeb kusagil mujal oma magistritöö, või siirdub välismaale tööle, alati teades, et Eesti on siiski tema jaoks parim koht, kuhu ikka kunagi tagasi tullakse, siis aga kogemuste võrra rikkamana. Enesekindlust annab teadmine, et kodumaa on alati olemas ja ootab. Nii ei olnud see aga omaaegsete sõjapõgenike jaoks, kellelt kodumaale tagasipöördumise võimalus oli ära võetud...

Ja paljude tänaste välis-Eestis üles kasvanud noorte jaoks on loomulik, et siirdutakse Eestisse õppima või tööle, kas siis aastaks või pikemaks ajaks, mõnikord seotakse aga kogu oma tulevik Eestiga.

Seekordne taasiseseisvuspäev annab jällegi alust mõelda, kui tähtis on vabadus.

Märkmed: