Pealkirja sõnademänguga on tahetud öelda, et Ukraina presidendivalimiste III voor 26. detsembril tõi 7,8 protsendipunktiga võidu opositsiooniliidrile Viktor Jushtshenkole (51,99:44,19). Teisel Viktoril — Janukovitshil — tuli alla neelata mõru kaotuspill. Oli ka võimalus hääletada kandidaatide vastu, mida kasutas 2,34% valijaist. Poliitiline muudatus, mida Lääs lootis ning suurem osa ukrainlasi nõudis, on nüüd teoks saanud.
12.000 vaatlejat ei avastatud tahtlikke võltsinguid ega valimiskorra rikkumisi ja kiitsid valimiste head organiseeritust. Esines vaid üksikuid protseduurilisi veakesi.
Jushtshenko nimetas oma valimisvõitu elegantseks ning „uue ajastu ja uue hea demokraatia alguseks“. Ukrainas valitseb eufooriline meeleolu, mida eesti vaatlejad võrdlevad meie laulva revolutsiooni ajaga.
Valijad andsid Jushtshenkole selge mandaadi: rohkem demokraatiat! Nagu ta oma pöördumises mainis, on Ukraina olnud küll viimased 14 aastat iseseisev, kuid mitte vaba.
Valimiseelsed nädalad oli pingelised, toimus võitlus demokraatia ihkajate ning venemeelsete vahel. Demokraatia jäi seekord peale. Nüüd tuleb hakata seda rakendama kõigil valitsus- ja äritasanditel. See on hirmuäratavalt raske ülesanne mitmel põhjusel.
Jushtshenko seisab silmitsi poliitiliselt lõhenenud riigiga; kuidas taastada ühtsust? Kui Lääne- ja Põhja Ukraina toetab Jushtshenkot, siis peamiselt venekeelne Ida- ja Lõuna-Ukraina Kremli-meelset Janukovitshit. Viimane on ähvardanud omakorda valimistulemuse vaidlustada, mis võib tähendada uut närvipinget ja ajaraiskamist. Janukovitsh kinnitas, et ei hakka tegema koostööd valimised võitnud Jushtshenkoga ning kavatseb minna „jäika opositsiooni“.
Raskelt ripub õhus ka küsimus: kes mürgitas Jushtshenko?
Viimasel tuleb lähiajal targalt manööverdada nii võimu-, äri- kui meediaringkondades. Korruptsioon on Ukrainas üheks rängemaks probleemiks. Südi võitlus sellega maksis Jushtshenkole 2001.a. peaministri koha.
Oleks naiivne arvata, nagu suudaks Jushtshenko paugupealt tõsta rahva elatustaset. Selleks pole ikka veel nõukoguliku pärandiga võitleval riigil lihtsalt jõudu. Eesti kogemused näitavad, kuivõrd valuline ja aeganõudev protsess on inimeste elujärje tõstmine. Aga isegi pikaajaliste traditsioonidega demokraatlikes riikides ei suudeta tagada kõigi elanikkonna kihtide absoluutset rahulolu.
Ei maksa ka loota, et Venemaa jätab nüüd Ukraina rahule, taandudes vaikselt galantse kummardusega. N. Liidu anakronism — SRÜ — mureneb igast äärest ja see valmistab Moskvale peavalu. Suveräänse Ukraina aktsepteerimine on patoloogilise peremehetsemise tõve all kannatavale Moskvale vastuvõtmatu nii ajalooliselt, majanduslikult kui poliitiliselt.
Ukraina poeet Tarass Shevtshenko polnud 19. sajandil kuulnud midagi vene karust, küll aga hoiatas ta ühes luuletuses naabruses elava koletise teravate kihvade ja küünte eest. See kõlab päevakohasena tänagi.
Ukraina infrastruktuur vajab suuri kapitalimahutusi ja ümberkorraldusi, sest muidu ei suudeta Läänes läbi lüüa ega välisinvesteerijaid kohale meelitada. Jõulised reformid on seetõttu möödapääsmatud.
Siiani pole Lääs, eriti Euroopa riigid, pakkunud Ukrainale suurt midagi peale soojade sõnade. Aga rikkalike majanduslike ressurssidega Ukraina soovib pääseda Euroopa Liitu. Brüssel ei tohiks seda soovi tõesti mitte eirata.
Juhtkiri: Viktori victory
Arvamus
TRENDING
