Maailma populaarseima meeskonnaspordi MM turnee on iga nelja aasta tagant toimuvad FIFA maailmakarika mängud. Pole suuremat võitu üheski spordis kui seda on triumf World Cupis. Paljudele, eriti Euroopas ja Lõuna-Ameerikas, pole ka ühendavamat tunnet kui oma jalgpalluritele kaasaelamine, kas kohapeal kümnete tuhandete kaupa või teleekraani kaudu.
Korraldaja- ja kostitajariigina on tänavu Saksamaal muresid kui palju. Mitte väikseim neist on sujuvalt mängude läbiviimine — tänapäeva terroriajastul on MM-i mängud mitmes eri linnas, mitmel eri hiigelstaadionil tõsiseks väljakutseks. Huligaansus on samuti mureks. Jalgpall on kaasakiskuv mäng, kired võivad pahatihti muutuda joovastusest võimaliku võiduvärava üle vihaks kohtuniku otsuse vastu. Paistab, et sakslased, kes teavad väga hästi, mida massipsühhoos võib tuua, on tänavuse MMi korraldanud ettevaatusevõimega. Psühholoogiliselt on ju nende riik varem seda kogenud, kuidas staadionitäis rahvast võib reageerida.
Nürnberg on üks neist suurtest Saksa linnadest, kuhu juba tänavu on kogunetud mänge jälgima. Nürnbergi 36.000 istekohaga MM-i jalgpallistaadioni kõrval asub aga märksa suurem rahvakogunemispaik — Zeppelini väljak. 1935. a. tuli sinna 200.000 inimest maailma kurikuulsama kaprali kõnet kuulama. Kõnet, milles Hitler esitas esmalt avalikkusele nn Nürnbergi seaduseid, millega võeti juutidelt ära kõik põhilised omandi- ning inimõigused. Zeppelini väljak koos poodiumiga seisab täna ikka ajaloolise monumendina sellele, mida massipsühhoos võib valla lasta.
Psühhoanalüütik Wilhelm Reich sai juba enne Nürnbergi seaduste kõnet, 1933. a. avaldatud raamatus aru, et fashismile nii omapärane orgiastlik eneseväljendus tuleneb inimkonna vaoshoitusest, mida on nõudnud kas perekond, riik, kirik — või isegi jalgpalliväljakul kohtunik. Repressiivsed jõud suruvad eluenergia nurka. Vaid spordis, sõjas ja sängis ei olevat Reichi järgi alati võimalik seda energiat represseerida.
MM-i energiat jälgides tuleb meeles pidada seda, mida Zeppelini väljak meenutab. Sakslastele on mineviku valgustamine, ajastu kuritegude omaksvõtmine mänginud rolli riikliku katarsise saavutamisel. Jalgpall oli selles avanemises oluliseks teguriks. 1954. a. üllatusvõit MM-il lubas sõja kaotanud, sügavat häbi, vaesust ja nälga — mitte ainult leiva, vaid identiteedi järele — tundval poolitatud riigil taas saavutuste üle uhkust tunda. 1990. a. võit tuli ajal, kui Berliini müür oli kokku varisenud, Ida- ja Lääne Saksamaa taasühinemine polnud kaugel.
Sport ühendas seda, mida sõda lõi laiali. MM-i ajal, Võidupüha eel, päeva eel, mil meie riiklikult märgime sakslaste käest relvaga võidetud vabadust, omariiklust, annab see põhimõttelist lisa. Staadionil saavutatud võidud võivad asendada lahinguvälja kaotuseid.
Annaks, et see jääks nii.
Juhtkiri: Võidukultuurist
Arvamus
TRENDING
