Aeg-ajalt vajame kõik positiivseid emotsioone, mis meid argihallusest kõrgemale tõstaksid ja mõtted ülevamatele radadele juhiksid. Just seda pakkus käesolev nädal Eestis, mida ilmestasid Vabadussõja võidusamba avamine ja Võnnu lahingu 90. aastapäev.

Võidusamba autorid Rainer Sternfeld, Andri Laidre, Kadri Kiho ja Anto Savi selgitasid samba avamise puhul oma loomingulisi taotlusi: „Samba materjaliks on klaas, mille loomisel on püütud tabada jää põhjamaist kargust, puhtust, looduslikku kordumatust ning igikestvust. Samas on jää kogu oma võimsuses õrn ja habras nagu ka vabadus – see ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“

22. juuni Postimehe juhtkirjast „Tülisambast lepitussambaks“ loeme: „Pärast aastakümneid kestnud arutelusid, viit konkurssi ning mitmeid tülisid on Vabadussõja võidusammas lõpuks valmis saanud. /…/ Saagu sellest tülisambana sündinud ettevõtmisest Eesti lepitussammas, mida vaadates ei meenuks mitte samba saamislugu saatnud lahkarvamused, vaid vabaduseihalus, mis meis aegade kiuste säilinud on.“

Vaevalt mõtleb tavaeestlane oma igapäevamuredes ja -rutus pidevalt langenud kangelastele. Nüüd on aga Eesti pealinna südames mälestusmärk, mis 5000-st Vabadussõja ohvrist enam mööda vaadata ei luba. Kuid võidusammas kuulub kõigile eestlastele, kes ükskõik milliste vahenditega või kus iial maailmas Eesti vabaduse eest on seisnud. Sellega on tunnustatud ka väliseestlasi, kelle vankumatu usk Eesti vabadusse okupatsiooniaastate vältel kunagi ei raugenud. Samba loojate sõnul saab Eesti lõpuks öelda oma tänu, mida on kaua elavana hoitud, kuid mis võõrvõimude tõttu siiani on ütlemata jäänud.

Katrin Aava kirjutab 22. juuni Eesti Päevalehes ilmunud artiklis, et mälestusmärgid ei räägi mitte ainult ajaloost, vaid ka ajast, mil need püstitati – olles nii erinevate põlvkondade ühendajaks ja edastades kaasaegseid väärtushinnanguid. Aava arvates peegeldub Vabadusristi klaaspinnalt meie rahvuslik uhkus, rahulolu, kannatlikkus, väärikus ja edulugu. Võidusamba otsas olev Vabaduse Rist sümboliseerib II liigi 1. järgu aumärki, kõrgeimat autasu isikliku vapruse eest Vabadussõjas, mida siiani pole Eesti ajaloos välja antudki. Kunstnik Nikolai Triik lõi ordeni, millest on kujunenud Eesti vabadusvõitluse sümbol.

Pole muidugi ime, et Vene meedias hakati kohe järgmisel päeval kritiseerima ristil kujutatud embleemi. Komsomolskaja Pravdas (23.06) tauniti ristil kujutatud mõõka hoidvat kätt ja E-tähte, kuna vastav embleem olevat II maailmasõja ajal olnud SS leegioni sümboliks. Artikli juures oli Raudristi Rüütliristiga tunnustatud Harald Nugiseksi foto, kelle mundri krael on sama embleem. (Embleem oli II maailmasõja ajal kasutusel 20. Relvagrenaderide SS-diviisis).

Sellest kiuslikust virinast hoolimata laulis eestlaste hing sel nädalal võidu- ja vabaduselaulu. Vabadusest, mis on küll nõrk ja habras kui jää, kuid ometi põlise ja igavese väärtusega.

Märkmed: