Eesti ajakirjanduses on viimasel ajal olnud n.-ö. kuumaks teemaks 1. oktoobrist rakenduv ravikindlustuse seadus, mille kohaselt võib haiglates kehtestada kuni 25-kroonise voodipäevatasu kuni kümne ravil oldud päeva eest ning kuni 50-kroonise visiiditasu kõigis raviasutustes. Tasu ei võetaks lastelt, rasedatelt ja sünnitajatelt.

Nimetatud tasude sisseseadmist on pidanud vajalikuks 21 Eesti haiglat ühendav Eesti Haiglate Liit, põhjendades, et arstiabi kättesaadavus on viimasel ajal vähenenud, haiglate eelarved seoses kulude kasvuga väga pingelised ning saadav lisaraha aitaks kulusid osaliselt katta.

Haigekassa avaldas aga arvamust, et voodipäevatasu kehtestamine võib halvendada arstiabi kättesaadavust ning kuna haiglad on eraõiguslikud, ei ole haigekassal seaduse järgi võimalik reguleerida haiglaid voodipäevatasu kehtestamisel.

Eesti Patsientide Esindusühingu juhi arvates võib vastavate tasude sisseviimine samuti tekitada tõsiseid probleeme ning nii mõnelgi abivajajal võib seetõttu arsti juures käimata jääda. Ning kuna konkreetsed tasumäärad kehtestavad haiglad ise, loodetakse nende mõistvat suhtumist ning kõrgeima määra kehtestamisest loobumist.

Eestis on aga hospitaliseerimise tase suhteliselt kõrge: haigekassa statistika kohaselt viibis eelmisel aastal haiglas 100-st inimesest 21. Keskmine haiglasviibimise aeg oli 7 päeva. Kui see arv nüüd korrutada 25-ga, mida võib-olla tulevikus iga haiglapäeva eest maksta tuleb, ei tule kokku küll suur summa (siinse lugeja jaoks), ent arvestades Eesti pensionäride elatustaset — ja eks nemad ju suures osas haiglaravi vajajad olegi — võib see küll ränga hoobi kuueelarvesse panna, kuna raha kulub ka ravimite ostmiseks.

Mida inimesed ise nimetatud ettevõtmistest arvavad? Rahva arvamusi peegeldavad hästi internetikommentaarid, mida lehelugejad päevast päeva olenevalt teemast vähem või rohkem teevad. Ning kuna tervishoid on teema, millega otsesemalt või kaudsemalt kõik kuidagi kokku puutuvad, omavad ka paljud antud küsimuses arvamust. Kommenteerijate hulgas on neid, kes mõistavad tasude kehtestamise hukka — ja rõhuv enamus paistab seda tegevat, mõeldes just vanemaealiste ja madala sissetulekuga, kuid põdura tervisega inimeste olukorrale, kui neidki, kes väidavad end ise käivat arsti juures kord mitmete aastate tagant ning kuna tervisega probleeme pole, ei pea ka vastavaid makse paljuks. Keegi kommenteerija arvas koguni nii, et haiglas antakse ju ka süüa, millele kuluks raha koduski olles, ning et seega on päevaraha kehtestamine igati õigustatud. Teise meelest tekitab see aga olukorra, kus kehtivad n.-ö. dzhungliseadused: looduslik valik paneks asjad paika.

Kas see just nii karm on, ei suuda mõista — üldiselt ei peaks ju inimesel oma või lähedaste tervise heaks kulutatud rahast kahju olema. Iseasi muidugi, kui raha ikka on. Paljude jaoks võib-olla jälle põhimõtte küsimus — kuid tervise puhul tahaks nagu sellised põhimõtted kõrvale jätta ja saada võimaluse korral siiski parimat abi.

Spetsialistid kinnitavad, et visiiditasu sisseseadmine distsiplineeriks vastuvõtule tulemata jätjaid, kuna on nimelt raha raiskamine, kui arst istub üksi kabinetis ja ootab patsienti, samal ajal kui mõnel teisel abivajajal jäi arstile aeg saamata.

Visiidi- ja voodipäevatasude sisseviimist toetab aga Eesti Õdede Ühing: selle president Teisi Remmel ütles ajakirjanduses, et kuigi nende seisukoht on saanud juba suure kriitika osaliseks, arvatakse siiski, et haiglate otsus on õige, kuna neil on seda raha vaja.

Eks oktoobrikuuni ole veel mõnevõrra aega, kuid eelmisel nädalal teatati, et haigeilt vist esialgu tasu siiski küsima ei hakata. Eesti Päevaleht kirjutas, et haiglajuhtide sõnul ei aitaks voodipäevatasu määramine haiglaid majanduslikult kuigi palju. Ning Eesti suuremad haiglad ei kehtesta tõenäoliselt lähiajal 25-kroonist voodipäevatasu, kuna leiavad rahastamiseks ka muid võimalusi.

Tasu kehtestamist ei toeta ka Tallinna linn, kinnitas abilinnapea Anders Tsahkna, kuna aeg selleks pole veel küps.

Arvatakse ka, et kui ikka haiglapäeva eest küsitav summa inimesele üle jõu käib, hakatakse haiglast varem koju minema, mis omakorda võiks tekitada tüsistusi haiguse kulus.

SLÕhtuleht on eelmise nädala keskel nimetatud teemale pühendanud oma juhtkirja, pealkirjastades selle „Arst ainult rikastele“. Juhtkirjas tõdetakse ka, et oma tervise pärast muretsevad rikkamad inimesed lähevad pikka järjekorda vältides nagunii eraarsti märksa kallimale vastuvõtule — makse nad küll maksavad (praegu arvestatakse sotsiaalmaks automaatselt palgast maha), kuid arstiabi selle eest vastu ei saa.

Sama päeva Postimees on samuti oma juhtkirja tervishoiuteemale pühendanud, tõdedes, et Eesti arstiabi vajab tegelikku tervishoiureformi.

Üsnagi tuttav temaatika kanadalaste jaoks — kuuleme ju siingi tihti tervishoiusüsteemis valitsevast rahapuudusest ja süsteemi reformimise vajadusest. Erinev aga see, et kui keegi ka tahaks, ei ole kõrvuti eksisteerivat privaatsüsteemi. Raha võiks alati rohkem olla — leiavad ühed, kuigi jälle teiste arvates on kõik igati tasakaalus. Ilmselt ongi meditsiinivaldkond niisugune, mille seisukorraga iial ei saa kõik ideaalses korras olema.

Märkmed: