Eelmisel pühapäeval Tartu College’is toimunud Tartu Ülikooli (TÜ) 90. aastapäeva aktuse kõnes märkis rektor Alar Karis, et maailmas on vaid üksikuid riike, kus sõja ajal on mõeldud rahvusülikooli avamisele, nagu Eestis seda Vabadussõja ajal tehti.

Küllap vajati selleks tugevat kultuurilist aluspõhja, aga eeskätt pühendunud ja visiooniga teadlasi. Neid oli tollal muidugi vähe, rääkimata äsjasündinud riigi viletsast majanduslikust olukorrast. Esialgset õppejõudude nappust aitasid leevendada Soomest, Rootsist ja Saksamaalt kutsutud õppejõud. Algul juhtis ülikooli kuraator Peeter Põld, kes ülikooli avaaktuse kõnes 1. detsembril 1919 mh ütles:„Meie ülikool ei ole kusagilt võõrsilt laenatav, endistest eeskujudest kopeeritav, vaid peab tõusma kui Eesti ülikool, kui eesti rahva vaimu originaalne saadus.“ Nii et ehe oma kool! Sellepärast kutsuski Põld välismaalt koju eesti teadlasi, keda riik nii väga vajas.

Kõigi väliste olude kiuste alustas TÜ 1. detsembril 1919 tegevust emakeelse ülikoolina. See oli silmapaistev saavutus – tõeline võit vaimuväljal, kui kasutada lugupeetud rektori sõnu.

Ega palju parem polnud olukord ka 1990ndate algul, Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal, kui muudeti TÜ organisatsiooni ja akadeemilist sisu. Ka siis tunti puudust Lääne koolitusega õppejõududest.

On võimatu ülehinnata väliseestlaste panust, kes sel raskel ajal (ja ka hiljem) on TÜ-le appi tõtanud oma erialaste teadmiste, stipendiumifondide rajamise või muu toetusega. Neid jääb meenutama kaunis mälestusplaat TC saali fuajee seinal. On meeldiv, et TÜ pole neid inimesi unustanud, jagades neile tunnustust ka ülikooli auliikme staatuse, teenetemärkide jm. näol.

Rektor Karis tõstis oma kõnes esile, et praeguses globaalses maailmas tuleb TÜ-l olla ühtaegu nii rahvuslik kui rahvusvaheline ülikool. Võime vaid kujutleda, kui keeruline on siin leida tasakaalu. TÜ juubelikorralduse võrgulehel küsitakse: „Kuidas olla edukas rahvusteaduste edendaja ning pälvida samal ajal rahvusvahelist tunnustust? Kuidas jätkuks juba maailmatasemel teadlasel aega, tahtmist ja oskusi seletada oma uusi teadmisi üliõpilastele ja avalikkusele? Kas on tähtis, et Eestis kasvanud noor inimene valiks oma haridustee jätkamiseks eesti keeles õpetava ülikooli?“ Need olulised küsimused väärivad kõik põhjalikke arutlusi ja foorumeid.

Ehkki TÜ kuulub maailmas 5% ülikoolide paremiku hulka, ei hellitata rektori sõnul erilisi lootusi maailma 100 parema kõrgkooli hulka jõudmiseks. Kui maailma tippülikoolid võivad uhkeldada lugematute stipendiumifondide ja lakkamatu rahavooluga, siis TÜ-l sellist luksust pole.

Aga need õnnelikud, kes võivad TÜ-d nimetada oma alma materiks, ei unusta kunagi tema erilist ajaloolist hõngu ja väärikat atmosfääri. Isegi sügaval nõukogude ajal „tuubikumis“ või Toome raamatukogus veedetud pingelisi tunde ei asenda miski, sest seal sepistasid eestlased oma võitu vaimuväljal ehk hariduses.

Vivat, crescat, floreat alma mater!

Märkmed: