F: Ilmar Saabas
www.DELFI.ee
Riiki, mis kohtleb oma elanikkonda vägivaldselt ja kasutab mõttetuid verbaalseid rünnakuid oma naabrite vastu, ei saa võtta võrdväärse partnerina.
Delfi avaldab tõlke riigikogu liikme Juku-Kalle Raidi Monacos OSCE Parlamentaarse Assamblee 21. istungjärgul peetud kõnest.
Tere päevast!..............
Esmalt tahaksin Eesti delegatsiooni poolt tänada organiseerijaid. Teiseks on mul hea meel, et me hääletasime Sergei Magnitski (eeluurimisvangistuses surnud vene jurist, kes vangistati väidetavalt fabritseeritud süüdistuste alusel – toim.) resolutsiooni poolt. Aga Magnitski juhtum on osa suuremast pildist. Venemaa probleem ei seisne ainult korrumpeerunud riigimaffias. Magnitski juhtum ei ole vaid ühe inimese probleem ja selle juured on palju sügavamal. Tegelikult tuleb rääkida tervete rahvaste põhiõiguste kohutavat situatsioonist Venemaal.
Viimastel aastatel – tegelikult kohe pärast NSVLi lagunemist – on Venemaa omandanud ebameeldiva harjumuse esitada diplomaatilisi noote oma lähematele ja kaugematele naabritele. Lisaks muudele pattudele, süüdistab Venemaa teisi riike oma kaasmaalaste diskrimineerimises.
Aga vaadakem väikerahvaste olukorda Venemaal. Iga-aastane OSCE kohtumine on hea koht, kus värskendada mälu ja meenutada, mis on juhtumas väikeste põlisrahvastega Venemaal. Kõikidega neist, ehkki täpsemalt räägin soome-ugri rahvastest, kelle olukord halveneb aasta-aastalt, sest Vene võimud aitavad süstemaatiliselt kaasa nende väljasuremisele.
Väikeseks taustaks: soome-ugri rahvad on väiksed, keeleliselt ungarlaste, soomlaste ja eestlaste sugulasrahvad, kes elavad peamiselt Venemaal ja kelle arvukus on drastiliselt vähenenud. Mitmed kunagi tugevad olnud soome-ugri rahvad on lihtsalt välja surnud ja see traagiline trend jätkub. Need rahvad on tõesti väiksed – alates tuhandest kuni umbes 400 000 inimeseni. Kui me räägime Venemaast 140 miljoni inimesega, siis oleks absoluutselt naeruväärne mõelda, et nad võiksid olla ohuks Venemaale, selle kultuurile või keelele.
Venemaal on umbes 20 soome-ugri rahvast, kes ei suuda sellises olukorras enam kaua ellu jääda. Brutaalne assimileerimine on võtmesõna. Samuti abielud eri rahvarühmade esindajate vahel nii, et vene keel jääb domineerima. Väljasuremise kolmas ja peamine põhjus on haridussüsteem ja sotsiaal-majanduslikud protsessid. Ja just seda tuleb muuta, kui Venemaa tahab olla Euroopale tõsiseltvõetav partner.
Me ei saa rääkida põhiõigustest, kui on võimatu õppida emakeeles või kui rahvuskultuuriga tegelevaid pekstakse surnuks või diskrimineeritakse igal sammul. Lisaks laialipudenevale rahvastikule, väheneb soome-ugri keelte oskajate arv katastroofiliselt. Viimase kaheksa aasta jooksul on Vene statistika järgi vähenenud mari keele oskajate arv 19% ja komi keele oskajate arv 25%. Neneetsi keele rääkijate arv on vähenenud 51% ja ngassaani keele oskajate arv suisa 70%.
Nagu näeme, maalib soome-ugri keelte analüüs äärmiselt halva pildi olukorrast. Kindel on aga see, et need protsendid langevad edasi, kui Venemaa ei taha muuta oma arrogantset suhtumist. Soome-ugri taustaga inimesed muutuvad venelasteks. Venemaa rahvus- ja sisepoliitika paneb soome-ugri rahvad suure pinge alla.
Venemaa on oma kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste ideedega ning vahel ka vägivalla abil viinud väikesed etnilised grupid piirini, kus nad lakkavad olemast rahvused. Viimasel paaril kuul on Venemaa rääkinud, kuidas soome-ugri keelte eest hoolitsetakse, tuues näiteks udmurdi vanaemad, kes esindasid Venemaad Eurovisionil. Paraku ei tähenda see, et udmurdi keele väljasuremine oleks lõppenud. Kaheksa viimase aastaga on udmurdi keele oskajate arv vähenenud 30%.
Tulles tagasi Venemaa juurde, meenutan teile, et riiki, mis kohtleb oma elanikkonda vägivaldselt ja kasutab mõttetuid verbaalseid rünnakuid oma naabrite vastu, ei saa võtta võrdväärse partnerina. Venemaa ei vääri võimalust dialoogi pidamiseks enne, kui ta pole tegelenud probleemidega kodus – olgu selleks siis üksikisikud nagu härra Magnitski või terved väikesed rahvused.