Kool algab ja lõpeb ka. Pildil pühib pidulikult riietatud kojamees Tartu Ülikooli peahoone ees kahe lõpuaktuse vahel lillelehti kokku.
Foto: Üllas Linder
Foto: Üllas Linder
Kooli algus puudutab peaaegu kõiki inimesi, kõigepealt muidugi lapsi, lastevanemaid ja õpetajaid. Aga tänapäeval propageeritakse eluaegset õpet ja õppimisele ei mõtle ainult noored inimesed, vaid ka vanemad.
Õpilaste arv väheneb
Eesti koolisüsteemi üks probleeme on õpilaste arvu vähenemine, mis muidugi näitab ka eesti rahva vähenemist. Ajalehe Valgamaalane andmetel astub tänavu Valgamaa koolide esimesse klassi 50 õpilast vähem kui eelmisel aastal. Üldse läheb maakonna koolidesse üle 200 õpilase vähem. Üks maakool lõpetab päriselt tegevuse.
Ka õpetajaskond väheneb, aineõpetajatele ei jätku maakoolides täiskohti, noori õpetajaid juurde ei tule, pensionäridel palutakse jätkata. Õpetajate puuduse taga nähakse Eestis eelkõige väikest palka. Palkasid tõstetakse, aga muudel elualadel tundub palgatõus kiirem olevat. Siiski peaks olema selge, et sellest inimesest ei saa head õpetajat, kes ainult palga pärast kooli tööle läheb.
Väikese sündimuse tõttu peaks ka üliõpilaste arv Eestis vähenema hakkama. Kui praegu on Eestis 68.000 tudengit, siis aastaks 2010 peaks neid olema 46.000. Eesti Üliõpilaskondade Liit tuli välja ettepanekuga kehtestada kõrgkoolides esialgu õppemaksu ülempiir ning minna aastaks 2010 üle tasuta kõrgharidusele, mis väiksema üliõpilaste arvu korral peaks võimalik olema. Nii optimistlik ma ei ole, et loodaks selle ettepaneku teostumist.
Koolide olukord on vilets
Esmaspäeval tuli teade, et paljud Eesti koolimajad ei vasta ohutusnõuetele. Koolijuhid vastasid etteheitele, et neil on palju pakilisemaid vajadusi ja ohutuseprobleem peaks olema kohalike omavalitsuste lahendada. Ühtegi koolimaja pole siiski tuletõrje poolt kinni pandud.
Nõukogude ajal kirjutati augusti lõpus ajalehtedes pikki lugusid koolide remondist. Tavaliselt olid remondimehed hädas tähtaegadega ja töö viletsa kvaliteediga. Kõike ei teinudki ehitajad. Olen koolipoisina oma klassi põrandat värvinud ja ka lastevanemana kooli remontimas käinud. Kas praegu ka veel kuskil laste ja nende vanemate tööjõudu kasutatakse, seda ma ei tea. Vähemalt Valgas teevad nüüd remonti ehitusfirmad.
Kõik koolid ei ole võrdses olukorras. Enamikku neist remonditakse jupphaaval, aga mõned eriti tuntud koolid tehakse riigi rahadega keldrist katuseni korda. Eelmine valitsus rääkis üsna palju koolide remontimisest, aga nüüd on uus valitsus. Praegu tundub, et kõige rohkem lüüakse ajakirjanduses lärmi õppekavade ja haridusministri isiku ümber.
Madal liikluskultuur
Üks Eestis vahetusõpetajana töötanud ameeriklanna imestas, et eesti lapsed pärast tunde ise koolist koju lähevad. Maal on koolibussiliinid olemas, aga tegelikult organiseerivad seal laste sõitmist vallad, mitte koolid.
Arusaadav, et kooli alguse puhul räägitakse palju liikluskultuurist. Eks ta Eestis madalavõitu ole. Ikka tehakse kooliaasta algul juhtidele propagandat, et nad ettevaatlikud oleksid. Muidugi õpetatakse ka lapsi.
Ammu-ammu, nõukogude ajal, pidid autod kooli alguse puhul lähituledega sõitma, et nad lastele paremini silma hakkaksid. Mäletan, kuidas üks autojuht kurtis, et silmad on valusad neist heledatest tuledest. Nüüd tuleb lähituledega sõita aastaringi, autojuhid on sellega ammu harjunud ja nurinat enam ei ole.
Jälle on arutlusteemaks kerkinud ülekäigurajad ja sealsete „sebrade“ värvimine. Kindlasti oleks hea, kui neil kõigil värske värv peal oleks, aga veel tähtsam, et autojuhid ülekäiguradadel inimesed läbi laseks. Mitte kõik ei pea seda enesestmõistetavaks.
Loomulik areng
Koolide probleemidest on murega räägitud kõikidel aegadel. On ju järeltuleva põlve kasvatamine alati tähtis olnud. Ikka leidub ka väljaspool koole tarku ja veel targemaid, kes õpetavad, kuidas seda teha.
Oluline on, et oleks Arnosid, keda isad koolimajja viivad, et tunnid võiksid alata.
