Need sõnad kirjutas keegi Leonid Brezhnevi ja Erich Honeckeri foto alla, kus kaks kommunistist riigipead armastuse märgiks teineteist suudlevad.

13. augustil läbis aga saksa ajakirjandust teade, et aastatel 1946—1989 polnud 1008-l inimesel võimalust seda armastust üle alada. Jutt on nendest, kes püüdsid Ida-Saksamaalt vabadusse põgeneda, kuid hukkusid oma teekonnal.

Alates 13. augustist 1961, mil alustati betoonbarjääri ehitamisega, kuni Berliini müüri lammutamiseni 1989.a., tapeti vabadusse püüde katsel 645 inimest. Ohvrite seas oli rohkem kui 40 last ja noorukit ning 60 naist — vanuses 1-st kuni 86 aastani.

Esimene müüripõgenik tapeti juba 11 päeva peale ehitustööde algust. Viimane müüriohver oli 20-aastane Chris Gueffroy, kes veebruaris 1989 põgenemiskatsel Berliin-Treptowis maha lasti. Dietmar Polle leiti surnuna Oderi jõest 30. oktoobril 1989 — ainult mõned päevad enne müüri lammutamise alustamist; temagi tegi katse vihatud süsteemi mahajätmiseks.

Kolm päeva enne ehitustööde algust teatas Walter Ulbricht Berliini Vabas Ülikoolis: „Kellelgi ei ole kavatsust müüri ehitada.“ Seetõttu ei olnud jaotatud linnas Spree kaldal ükski hing emotsionaalselt ette valmistatud selleks, mis kuuma suve pühapäeva varahommikul toimuma hakkas – Berliini tänavatele, ida ja lääne vahele, hakati vedama okastraati, tänavad kisti üles ja kividest ehitati barrikaadid. Tähtsamatesse punktidesse saabusid tankid; katkestati rongi-, metroo- ja trammiliiklus. Ida-Berliini elanikel keelati minna lääne poolele. Paar päeva hiljem algas betoonist tugeva müüri rajamine, mis lahutas mitte ainult ühe rahva, vaid ka perekondi, sugulasi, sõpru, tuttavaid. Jahmunud inimesed seisid Bernauer-Strassel ja jälgisid, kuidas majade vahele kerkis üks-kaks-kolm piir, mida ei olnud enam võimalik ületada. Mitmed, kes olid ainult külas „valel” poolel ja ei saanud enam kas koduste, kallima või sõprade juurde tagasi.

Alates 23. augustist ei olnud ka Lääne-Berliini elanikel võimalik ida poolele minna ning kuu aega hiljem alustati sotsialistliku pealinna elanike sundväljakolimist majadest, mis asusid otse uue piiri läheduses. Sellega pandi algus 48 aastat kestnud inimlikule tragöödiale.

Juba enne piiride sulgemist oli umbes kolmel miljonil ida-sakslasel õnnestunud lahkuda läände. Valitsus oli jõudnud arusaamisele, et Saksa DV majandus, mis oli sõltuv NL-st, ei võinud enam kauem pidada vastu inimeste massilise lahkumise tõttu, nii otsisid kommunistid olukorrale paaniliselt lahendust. Ainuüksi müüriehitamise aasta jaanuarist kuni augustini keerasid 160.000 Saksa DV kodanikku oma riigile selja. Olukorda ei parandanud ka terav õhkkond kahe suurriigi juhi, John F. Kennedy ja Nikita Hrushtshovi vahel, viimane nõudis läänevägede kohest lahkumist Lääne-Berliinist ning Spree-metropoli muutmist „vabaks linnaks”. Peale 1961.a. juunis Viinis tulemusteta lõppenud tippkohtumist, ei näinud Ulbricht enam põgenemislaine lõpetamiseks muud võimalust, kui rajada müür – projekti täideviimine usaldati ustava stalinisti Erich Honeckeri kätesse.

Kaht poliitiliselt erinevat struktuuri lahutava piiri pikkus oli 166 km, sellest 107 km kaeti 4 m kõrguste betoonplaatidega. Ida poolel oli müüri ees valgustatud kontrollriba, mida rahvas kutsus surmaribaks („Todesstreifen”). Põgenikud, kes sellele maa-alale sattusid, lasti hoiatamata maha. Sellele järgnes kraav, mille eesmärgiks oli ära hoida põgenemisi sõidukitega. Siis tuli tee, kus patrullid vahti pidasid ja kuhu olid paigutatud koerakuudid, vahitornid, kaitsevarjendid ning veel üks müür. On välja arvestatud, et barjääri ehitamiseks vajati 45.000 betoonplaati, mille hind oli umbes 8 miljonit eurot. Samal ajal maksis leib 54 senti.

Paljud ei tahtnud leppida sellega, et neid sunniti elama punases vanglas ning püüdsid leida igasuguseid võimalusi vabanemiseks. Ainult kaks päeva peale takistuste paigaldamist hüppas 19-aastane piirivalve allohvitser Conrad Schumann üle okastraadi vabadusse. Seda fotot ebatavalisest julgustükist levitati kogu maailmas.

Aasta peale müüri tekkimist tulistati põgenemiskatsel 18-aastast Peter Fechterit, kelle piirivalve jättis 50 minutiks kraavi abi paluma, kus ta verest tühjaks jooksis. Chris Gueffroy, kes 9 kuud enne kauaoodatud vabaduse saabumist maha lasti, püüdis koos põgenemiskatsel haavata saanud sõbra Christian Guadianiga läände pääseda. Analoogilisi näiteid on küllaga.

Kuid peaaegu 5000 põgenemiskatset õnnestusid, nii viis proua Trauzettel 1987.a. edukalt oma 4-aastase poja Mike'i suurde kotti peidetuna läände. Helke Dittrich (25) peitis end surfilaudade vahele, mis pandi tema sõbra Ulrich Werneri autokatusele – seegi julge ettevõtmine lõppes positiivselt. 1979.a. põgenesid kaks perekonda idast läände õhupalliga. Mitmed poliitilised vangid said Lääne-Saksa valuutaga end vabaks osta ja vihatud süsteemiga riigist lahkuda.

Ikka ja jälle loeme me uudistest uutest diktaatoritest, kes vägivallaga püüavad brutaalselt alla suruda igasuguseid iseseisvuspüüdlusi. Seetõttu on tähtis, et me ei unustaks minevikku, ka neid mitte, kes surid püüdes päästa vabadusse Berliini müüri juures.

Märkmed: