Üks uus liik totalitarismi, mida mõned vaatlejad on hakanud nimetama „islamofashismiks“, on viimastel kuudel kutsunud esile rahutust tekitavaid „järelehüüdeid“ NATO-le ja Euroopale. Ameerika televisiooni tuntumaid julgeolekuküsimuste kommenteerijaid pealkirjastab oma analüüsi Washington Times'is kolme sõnaga: „Farewell to Europe?“, samas kui USA endine välisminister ja ühe ustavama liitlase ekspresident hoiatavad Ameerikat, et on viimne aeg muuta NATO uueks kaitseorganisatsiooniks islamistide vastu.
Tahaks loota, et need nekroloogid on „liialdused“, nagu ütles Mark Twain („et teated mu surmast on „greatly exaggerated“ ). Kuid kas nad on? Tsiteerin turvaküsimuste mõttetanki Center for Security Studies presidenti, TV-kommentaatorit Frank Gaffney't, kes koos asepresidendi Alex Alexieviga kirjutab Washingon Times'is:
„Nüüd on üks sallimatu ja äärmuslikku vägivallapoliitikat propageeriv ideoloogia, mis on tuntud islamofashismi nime all — kanda kinnitanud kõigis moslemi kogukondades nii Prantsusmaal kui ka suures osas muust Lääne-Euroopast. See kiiresti leviv äärmuslus on pealegi juba saamas domineerivaks islamivariandiks Euroopa Liidu maades. Otseselt ja kaudselt Saudi Araabia poolt toetatuna on see liikumine käredalt Lääne-vastane ja hülgab täiel rindel kõiki põhilisi euroopalikke väärtusi nagu demokraatia, usuvabadus, riigi ja kiriku lahusus, isikuvabadused ja kõik modernne.“
„On viimane aeg, et Euroopa juhtkond, samuti kui meie kõik, hakkaksime aru saama, et islamism taotleb mitte ühe usu rajamist, vaid (meie) riigikorra kukutamist, ning et sellisena tuleb teda ka kohelda.“ (WT, 10. nov.).
Et Gaffney-Alexievi hoiatus on põhjendatud, seda kinnitab siiralt ei keegi vähem kui islami „püha sõja“ pontifex maximus Osama bin Laden ise. Tema vaadete ja üleskutsete kommenteeritud väljaanne, mis just neil päevil USA-s trükist ilmus, on vaieldamatult pühendatud al-Qaida ülimale eesmärgile – Ameerika Ühendriikide ümberkujundamisele suureks ja võimsaks õigeusklikuks moslemimaaks, mis aitaks muuta kogu inimkonda muhameedlasteks.
Üks, kes on sellest stsenaariumist valusalt teadlik, on Hispaania endine peaminister, suur Ameerika sõber Jose Maria Aznar. Aznar ei ole istunud, käed rüpes, (pärast valimiskaotust sotsialistidele islamofashistide terroriaktide tõttu Madridi raudteel), vaid on pühendanud oma aja ja energia Euroopa päästmisele ähvardavast islami kalifaadist.
Olukord meenutab 1930. aastaid, ütleb ekspeaminister Aznar, jätkates:
„(Ka siis) teadsid ameeriklased ja eurooplased väga hästi, et fanaatikud (Hitler, Mussolini, Stalin) olid valmistumas kohutavateks inimsusevastasteks kuritegudeks, kuid nad ei osanud sellele vastu astuda, vaid avasid rohelise tee ülemaailmsele konfliktile, mis läks maksma miljoneid inimelusid. Me ei tohi korrata II maailmasõjani viinud vigu,“ hoiatab Hispaania ekspeaminister raportis, mille ta uurimisgrupp hiljuti esitas ameerika juhtivatele poliitikutele.
Aznari raport lõpeb ennustusega, et islamiterrorismi ohust saab varem või hiljem NATO ülim prioriteet, kuid et NATO ei ole praegu veel kaugeltki valmis sellele vastu astumiseks. Samale tulemusele jõuab USA eksvälisminister ja endine presidendi peanõustaja turvaküsimustes Henry Kissinger, leides, et Atlandi Liit on ikka veel liiga kinni külma sõja aegsetes kujutlustes. Lahenduse võiks anda uus valitsus Saksamaal.
Külma sõja ajal tundis Saksamaa end olevat sunnitud hoidma Ameerika poolele, mistõttu Prantsusmaa NATO-st suures osas võõrdus. Nüüd aga ei ole Saksamaa enam sunnitud valima kas Prantsusmaa või Ühendriikide vahel, vaid võib pühenduda vahendaja rollile ja aidata rajada NATO-le uut alust, mis „embab mõlemaid“, kirjutab Kissinger (WP, 22. nov.).
Ekspeaminister Aznari raport läheb oma ettepanekutes kaugemale. Ta rõhutab, et NATO liikmeskond peab hõlmama ka edukaid demokraatlikke „mitte-Atlandi“ riike nagu Austraalia, Jaapan ja Iisrael (miks ka mitte Uus-Meremaa?). See suurendaks alliansi nn „multilateraalsust“, mille puudumist USA-Briti Iraagi sõja käigus on nii president Bushile kui ka peaminister Blairile pidevalt ette heidetud, ms eriti teravalt Prantsusmaa poolt. Teiseks suurendaks arvukam liikmeskond (erilise rõhuasetusega demokraatlikele väärtustele) ühtlasi NATO võimet tegutseda sõltumatult ÜRO-st, mis seni on näidanud mitte vaid oma võimetust kaitsta inimkonda rahvamõrvade eest, vaid kalduvust neid koguni halvendada.
Kellel meist võiks olla midagi Aznari ettepanekute vastu? Washington Times'is loetleb kolumnist Clifford May mõningaid silmapaistvaid poliitikuid, kes on Aznari raportile andnud oma toetuse. Nendeks on: USA endine välisminister George Schultz, endine CIA peadirektor James Woolsey, demokraadist senaator Joseph Lieberman (Connenticut) ja vabariiklasest senaator Jon Kyl (Arizona).
See on aukartustäratav seltskond. Ei usu, et ükski neist oleks valmis Euroopaga jumalaga jätma.