Postimees
1. november 2017
Jürgen Ligi. | FOTO: Sergei Trofimov
https://www.postimees.ee/42958...
Traagilisele olukorrale, kus Vabaduse väljakul sai surma politsei suunas nugadega sööstnud ja rindkerre kuulitabamuse saanud 33-aastane mees, oleks võinud järgneda vaiksed kaastundeavaldused ja lühikesed selgitused. Ometi kõlasid üha häälekamalt politseinike tegevust kaitsvad ning heaks kiitvad seisukohad, mis panid parlamendisaadiku ja endise ministri Jürgen Ligi nentima: maailma on vist hulluks läinud.
Postimees avaldab reformierakondlase Jürgen Ligi sotsiaalmeediasse postitatud mõtteavalduse täismahus:
Arvasin eile hommikul, et meil on haruldane üksmeele päev – on surm ja vaikus, lühikesed seletused, kahetsus, pole uhkust, pole süüdistusi, pole õigustamisi ega hukkamõistu. Noore andeka pereisa õnnetu saatus ja õnnetu surm, laskja hingepiin. Üldrahvalikult arutada poleks nagu midagi. Tõde on lindiski. Politseil vaja vaid kinnitada, et tema töö on ära hoida ohvreid, aga üht ei õnnestunud, kaastunne omastele.
Aga juba hõiskab sõber, kui uhke ta on Eesti politsei üle, et too me ridu puhastab ja tema ümber koguneb parv väljendama rahulolu põneva juhtumi ja uhkust uhke üle.
Minister ei kõhkle ega luba mingit analüüsi, kiidab töö kiirust ja korralikkust. Järgmine sõber hõikab, et Eestis lastakse sellised maha - punkt! -, ja on kole häiritud, kui vahele kobisen: «Oot, inimene on surnud ja politsei ei tahtnud seda». Kolmas kirjutab, et ohvri tausta arvestades tegi politsei ühiskonnale teene, neljas, kui tähtis talle on, et maha lastu oli «rikas ja ilus».
Ma püüdsin mitmele seletada, et surma ei saanud tahta keegi, rahulolu asemel on kohane kahetsus, et õigust tulistada kasutada tuli ja üht ohvrit vältida ei õnnestunud, et inimest enam ei ole. Politseilegi kaasa tunda.
Aga eetri võtsid üle politsei enda kinnitused, et ta treenitakse tulistama resoluutselt kehasse ja et ta peabki maha laskma, kuulsin talt õhtuks AKs.
Maailm on vist hulluks läinud. Mina justkui poleks, arvan miskipärast, kui usun endiselt, et politseid treenitakse siiski ohvreid vältima, mis lihtsalt alati ei lähe nii - mis on neetult kurb, mitte põnev ega õnnestumine. Aga mine tea, enda hullust eitab nii terve kui hull ja abi on vaid võrdlusest enamusega.
