Niguliste muuseum-kontserdisaalis oli 8. novembril eriliselt pidulik õhtu. Hortus Musicuse esituses kõlasid maailmaesiettekandes kolme eesti helilooja teosed, mis olid kirjutatud sünnipäevakingiks maalikunstnik Jüri Arrakule. Paar päeva varem oli Niguliste kiriku šedöövrist Bernt Notke „Surmatantsust“ inspireeritud Tõnu Virve filmi „Surmatants“ linastus, millega mälestati legendaarset näitlejat Evald Hermaküla.

*

Niguliste muuseum-kontserdisaal on Tallinna kultuurielus märgilise tähendusega. Sel aastal tõusis Niguliste tähelepanu valgussõõri seoses projektiga „Tallinn kui Euroopa kultuuripealinn“. Toimus ju siin kultuuripealinna üks tippsündmusi - inglise helilooja Gregory Rose’i teose „Dance Macabre“ maailmaesiettekanne, mis on inspireeritud Bernt Notke maalist „Surmatants“.

Notke maalist on inspiratsiooni saanud ka eestlastest loojad. Üks neist on Tõnu Virve, kelle mängufilm „Surmatants“ linastus 20 aastat tagasi, 7. novembril 1991. See oli esimene Eesti mängufilmi linastus taasiseseisvunud Eestis. Filmi „Surmatants“ näitamisega Niguliste kiriku läheduses kinos „Sõprus“ mälestati legendaarset näitlejat Evald Hermaküla. Hermakülaga koos mängisid filmis teisedki tollased tippnäitlejad – Mikk Mikiver, Heino Mandri jt . Metafoorselt on Niguliste kiriku „Surmatants“ seotud ka järgmise aasta alguses esilinastuva Tõnu Virve dokfilmiga „Vahur Linnuste – vaba Euroopa eestlane“. Filmi n.ö. eel-esilinastus koolinoortele toimub detsembris Tallinna Reaalkoolis, kus Linnuste enne Eestist põgenemist õppis. Filmis on juttu ka Reaalkooli ees olevast Vabadussõja monumendist „Poiss“ ja neist gümnasistidest, kes monumendi kaitsmise pärast Siberi vangilaagritesse saadeti. See oli mõned kuud pärast Niguliste kiriku pommitamist 9. märtsil 1944. a. Niguliste kirikusse sisenedes võib uurida fotosid, kus näeme rusudes kirikut ja jääb vaid imestada, et kiriku sees olevad kunstiväärtused, sh ilmakuulus Bernt Notke „Surmatants“, suudeti päästa.

*

Surmatantsu võib ette kujutada ka Elutantsuna -oleneb, millise mõttenurga alt maali vaadata. Tavaliselt räägitakse Surmast, kes tantsib elavatega, aga võiks ka rääkida Elust ja elavatest, kes tantsivad isand Surmaga. Selle ootamatu nurga alt vaatasin Notke „Surmatantsu“ poole 8. nov. Niguliste kontserdil, kus Hortuse pillimeeste taha olid üles pandud Jüri Arraku maalid. Minu istekohast vaadates paistis kuuele Arraku maalile lisaks veel seitsmeski - kauni keisrinna figuur Notke Surmatantsu-maalilt. Paistis vaid rõõsa, ilutsevas kostüümis daam, ilma surmaskeleti osaluseta. Kontserdi meeleolugi oli elujaatav – juhtub ju haruharva, kui kellelegi tehakse sünnipäevakingiks lausa kolm maailmaesiettekannet.
„Hortus Musicuse“ ja ta kunstilise juhi Andres Mustoneni esituses kõlasid Rene Eespere „Iidsed mõtteterad“, Tõnis Kaumanni „Stabat Mater“ ja Peeter Vähi „Tõuseb valgus...“. Esiettekannete vahele esitas „Hortus Musicus“ 13.-15. saj muusikat, mis meelelaadilt haakus hästi kontserdil kõlanud esiettekannetega.

Eriti põnev oli kolme esiettekandele tulnud teose tekstivalik. Eespere oli kasutanud iidseid mõtteteri alates igihalja lausungiga „Ars longa, vita brevis est“ (Kunst on pikk, elu on lühike) ja lõpetades mõtteteraga „Omnia mutantur“ (Kõik muutub). Kaumann kasutas ladinakeelset Stabat Materi teksti, mis lõppes sõnadega „Kui ihu kord sureb, anna, et mu hing kantaks Paradiisi kirikusse.“ Vähi teosele kirjutas luuleread Tema Eminents XII Nubpa Tulku Konchok Tenzin Rinpoche. Rinpoche on kõrge Tiibeti vaimulik ja tema luuletus kõlab vabas tõlkes: „Jüri valgus tõuseb, taevasse läheb. Miski ei muutu, elu on pikk. Ole õnnistatud ja hüves – ma palvetan.“

Siin meenutatakse meile, et ELU on pikk, mis on vastupidine mõte lausungile „Kunst on pikk, elu lühike“. Kõik sõltub ju mõttenurgast – kas elu on tants Surmaga või hoopis surma tants isand Eluga.

Märkmed: