Foto: Rene Suurkaev
Suktsessiooni küsimus on muutumas aktuaalseks. Kust leida uus inimene areenilt lahkuva juhi asemele? Kadrioru loss pakub ju kahe aasta pärast aset uuele peremehele või -naisele.
Meie kõrval Venemaal süveneb teadlikkus sellest, et Vladimir Putin vananeb. Pole välistatud, et kella tiksumine muudab Putini veelgi meeleheitlikumaks. Selle asemel, et Vene majandus kosuks, kisub taevas pilviseks, kahjustades sealjuures ka meid.
Artikkel: http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Kunagise NSV Liidu “taastamine” ei edene Putinil optimaalselt. Malaisia reisilennuki (ilmne) allatulistamine Donetski oblastis on andnud Venemaa mainele kõva nätaka. Poolpurjus ja ka muidu jämedakoelised ning tigedad sõjardid takistamas kuriteopaiga korrektset uurimist ja surnute tagant varastamise kahtlustused: selline suuresti on “venemeelsete” kuvand. Mulje respekti puudumisest Kremlis kadunute suhtes valab õli tulle. Läbi raskuste avanevad Lääne silmad sellele, et sa võid pasundada kommunismi (väidetavast) hingusele saatmisest küll, kuid Venemaa iidset põhiiseloomu see paraku ei muuda.
Kirjutises “Can Putin survive?” (Stratfor, 21. 07.) leiab George Friedman, et Lenin, kuigi raske juhus, polnud sama brutaalne kui Stalin, ja et Putin olevat leebem kui Lenin. Kuid mis, kui Putini töö tulemused ei rahulda enam Venemaa ladviku ja avalikkuse üleskrutitud ootusi? Venemaa järgmine juht võib osutada isegi probleemsemaks kui Putin.
Meie geopoliitilise vööndi inimesed vajavad, et ameeriklased tunneksid Venemaad paremini. Kust võtta hea esinemisoskusega 21. sajandi Venemaa tundjaid? Kennani, Adenaueri, Kissingeri, Brzezinski ja Albrighti suguseid? Ida Euroopa on selliseid klassikaliselt ise ette tõuganud.
Meile pole lõputult aega antud. Kui Ida-Euroopa “liit liidu sees” formaalne sünd oleks tervitatav, pole vähem tähtis, et idaeurooplased - pluss Soome? - võimendaksid maailmale ideed õigusest elada häirimatult. Paljude sakslaste, prantslaste ja itaallaste jt ravimine Euroopa haigustest (soovunelmlik klammerdumine ebarealistlike eurosotsialistlike, ning sellele lisaks russofiilsete ideede külge, aga ka Ida hooletusse jätmine) ei pruugi kergelt edeneda, kuid püüda tuleb. Etendame tänamatuid rolle, kõigepealt Lääne-Euroopale kaitset pakkuva “sanitaarvööndina” ning sellele lisaks barjäärina, mis takistab neid seal kogemast omal nahal, mida Venemaa endast tegelikult kujutab.
Kuna Euroopa läänepoolne pool kipub olema resistentne meie mõttemaailmale, peab Ida-Euroopa ise seisma rohkem Ida-Euroopa eest. Eilseni Ukraina peaministri ametit pidanud Arseni Jatsenjuki poliitilised avaldused on olnud rohkem kui adekvaatsed, kuid kas teised Vene impeeriumi koosseisu vastumeelselt varem kuulunud rahvad pole Ukrainat suhteliselt üksinda jätnud?
Miks ei võiks sündida uus Varssavi (või minugi poolest Tallinna) Lepingu organisatsioon, mis lähtuks Ida Euroopa orgaanilistest huvidest?
Pastor Martin Niemöller on jutustanud vaikimise halbadest tagajärgedest, ajast mil Hitler elimineeris üht oma vastaste gruppi teise järel. “Alguses tulid nad juutide järele, ja pidasin suu, kuna ma ei ole juut,” jne. Sel viisil vaikides pole opositsiooni hävitamise ahela lõpus enam kedagi alles, kes meie eest välja astuks, kui tullakse eestlastele järele.
Tuleb osata kurta. Anglosakside kõnekäänd ütleb, et õlikannuga tõtatakse alati sirgjoones kriuksuva ukse juurde. Õigustatud vajaduste väljendamine pole paha. Pahed on hoopis alandlikkus, valeuhkus ja krampisolek. Tahtmatus kurta ja valmidus hoope tummalt vastu võtta on olnud üks meie regiooni ajaloolistest hädadest. Kas ei ole nii, et mure selge väljendamiseta poleks lääneliitlaste kaitset pakkuvad sõjalennukid tarvitsenud meie taevasse üldse jõuda?
Toomas Hendrik Ilves on teinud head tööd ühe küsimuse suhtes viimastel kuudel, tagudes trummi, et Krimmi annekteerimisega andis Vladimir Putin hävitava löögi 1975. aasta Helsingi lepete põhiprintsiibile, mille kohaselt Euroopa piire vägivaldselt muuta ei tohi. Seda maailmale selgitada nagu president teinud on on tase. Oleks ta pidevalt nõnda löögivalmis, läheks ta ajalukku kui Eesti suurmees.
Millised omadused ja võimed peavad asetsema meie järgmise presidendi tööriistakastis? Kõigepealt ei tohi ükski poliitik - ka president mitte - olla ülihell põhjendatud kriitika suhtes. Ta peab olema enesekindel, tõelise juhi omadustega, kuid mitte ennast täis.
Pakun eeskujuks USA suursaadiku ÜRO-s Samantha Poweri. Poweril on pea, mis jagab kui koorelahutaja, koos oraatori andega. Siis veel naturaalne käitumine, sirge rüht, venelaste tundmine ja nobe reageerimine vassimisele, jäädes sealjuures diplomaadiks, kes tunneb end hästi nii ründel kui kaitses.
Yana Toomile kodakondsuse andmine “eriliste teenete” eest oli kohutav viga ja kuritegu eesti rahva huvide vastu. Võiksime üritada - kahjuks vist küll naljaga pooleks - Samantha Powerit Eesti meeskonna liikmeks meelitada tema poolt vaba maailma huvides osutatud TÕELISTE teenete eest.
Ida-Euroopa peab end kokku võtma. Ja kui mitte Ida-Euroopa, siis vähemalt Eesti vajab erilisi inimesi praegusel erilisel ajal. Isikuid, kelledel on välisilma silmade avamise võime.
