Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant
Kommentaarium siit: http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Üks kõige ebameeldivamatest mulle meelde jäänud mälestustest pärineb selle sajandi algusest, küllap vist aastast 2004. Vaivara vallas korraldati ettekandepärastlõuna 1944. aasta Sinimägede lahingute teemal.
Esmapilgul mitteprobleemne üritus selles mõttes, et kõnelesid akadeemikud ja asjatundjad. Inimesed, või tundus vähemalt reeglina, et inimesed, kellel on normaalne huvi Eesti sõjaajaloo vastu.
Hoonest lahkudes leidsin end aga muutunud olukorras ning kohe mõttelt: “Milline idioot on kutsunud fritsude (hitleristide, SS-laste, nimeta kuidas soovid) mundritega mehed siia TV võttegruppide sekka? Ja miks TV huvi üldse? Tänaval sekeldas nimelt rühma jagu mehi, pealaest jalatallani teise maailmasõja aegses Saksa rüüs. Esiteks need iseäralikud kiivrid, rääkimata frentšidest, välgumärkidest, rasketest saabastest, kuulipritsidest, varustuserakmetest jne jne. Suured mehemürakad sealjuures. Kõik oli väga autentne. Neist möödudes selgus, et “sakslased” räägivad omavahel vene keelt.
Edgar Savisaar võib kätt kasvõi piiblile panna nii sageli kui tahab, kuid tol hetkel nautis Keskerakond minu teada monopoolselt võimuloleku rõõmusid Vaivara vallas. Selline kokkusattumus - selline propagandistlik instseneering - tundub liiga hea olevat, et olla juhus.
Sõjaajaloo klubid ja eriti veel “sõjaajaloo klubid” kipuvad siinkirjutajat närvi ajama. Eriti sellest ajast saadik, kui sain teada, et mitmete taoliste liikmed on osalenud pärispadruneid kasutades mitteregulaarsete formatsioonide koosseisus Ukraina üksuste vastu Donetski ja Luganski lähistel.
Püüne oli Vene meedia jaoks valmis seatud
Kõigele sellele leidub vastumürki. Võib olla mitte alati, kuid siiski. Esimeseks abinõuks siis teatud ürituste heaperemeheliku režii alla võtmine, mis tundub uuemal ajal juba toimivat näiteks Sinimägedel iga aasta juulis, kui sinna kogunevad viimased järelejäänud Saksa poolel võidelnud relvavennad, perekonnaliikmed, ja nende toetajad - mõned kasitud, ja teised veidi vähemkasitud.
Kuid pole mingisugust põhjust, miks normaalsed eestlased peaksid tahtma vehkida Hitleri atribuutikaga (mida Sinimägedel ei tehta, vähemalt mitte minu teada), kui nad ei soovi meile mainelist kahju. Miks ise luua fotovõimalusi, millega oportunistlikud võttegrupid meid nii meeleldi hiljem tõrvavad? Eesti vähesed n-ö infosõdalased on näinud suurt vaeva, tõestamaks maailmale, et Balti riigid, Poola ja veel mõned maad olid nii Hitleri kui ka Stalini ohvrid aastal 1939. Kuid milleks, kui seejärel ilmub välja grupp mängurikkujaid, mitte alati juhuslikult, ja solgib ühe liigutusega kõik jälle ära?
Eestis on paraku kujunenud välja kummaline olukord. Neljas etableeritud erakonnas pole päriselt kohta rahvuslikumalt häälestatud inimeste jaoks - kaasaarvatud näiteks ka sellised, kes tunnevad ebamugavust ja põlgust 3. Reichi suhtes. Ja need erakonnad ei tarvitse ise olla sellised, et mõistlikud rahvuslikult häälestatud inimesed sooviksid neisse kuuluda!
Mitmed taolised sihilikult marginaliseeritud isikud tunnevad end õigustatult hüljatuina. Tunnevad end eisikutena. Mõned langevad Savisaarele kergeks saagiks, sest Keskerakonnal on kogu oma Putini-meelsuse kiuste sektsioon või siis strateegia, mis värbab ja annab eetriaega ning ajaleheruumi ühele osale sellistest tähelepanu ihkavatest lindpriidest. Peen, kuid Eestile kahjulik mäng, nagu mitmed teised keskerakondlaste mängud.
Rahvuslaste ridade infiltreerimine ja libarahvuslaste rakendamine on omaette valus teema, mida mitte keegi näppida ei taha, alates juba umbes aastast 1987.
EKRE noored valigu oma sõpru
Ei tahaks uskuda, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on Savisaare taskupartei, nagu sahistatakse. Isegi kui Helme noorem asus seriaalis “Looduslik valik” Keskerakonna esimeest kaitsma.
Tahan loota, et Sinine Äratus ehk EKRE noorteühendus on lihtsalt kogenematu ega jaga täpselt, kellega ta Rootsis seltsib. Mu ema ütles alati, et näita mulle, kes su sõber on, ja see näitab, kes sina oled. Liikumise Nordisk Ungdom sõbrad Rootsi parlamendis Rootsidemokraatide näol või siis vähemalt osa neist ei suuda end natsiatribuutikast küll kuidagi eemale kiskuda, mis on veeks meie vastaste veskile. Kas Nordisk Ungdomi küllakutsumisest-osalemisest tõusetus kasu Eestile või vaid EKREle, kui sellelegi? Pigem tõi see kõikidele kahju.
Siinkirjutaja on alati olnud rahvuslikult häälestatud. Pole midagi olulisemat kui see, et eesti kultuur jääks püsima ja et me suudaksime peatada tõsise demograafilise languse, mis meid kõiki ärevaks teeb. On tarvis olla piisavalt teotahteline, et selles sfääris tarvilikke meetmeid kasutusele võtta.
Mu lemmikinimesed elus jäävad aga endiselt nendeks, kes on samal ajal natsi- ja kommunismivastased. Meie seast lahkunud Enn Sarv näiteks, kes arreteeriti 1944 Saksa Julgeolekupolitsei poolt ja oli 1944-1945 Stutthofi koonduslaagris ning keda NKVD vahetult pärast seda Vorkutasse kuueks aastaks kommunistlikusse laagrisse sunnitööle saatis.
Meeleavalduste läbiviimist reguleerivad Eesti seadused näevad teiste asjade hulgas ette seda, et piketeerijad jt peavad esmaselt hoolt kandma selle eest, et ei esineks jamasid. Alates sellistest, mida just nimelt ise vältida saaks. Aga ka koosolekute turvajaid rakendades jne.
Kuid minna orki ja tõmmata kogu Eesti ühiskonnale niigi raskel ajal kaela natsikütt Efraim Zuroffi tähelepanu koos idanaabri kutseliste desinformaatoritega? See on prostalt öeldes umbes nagu kondoomi mitte kasutada riskantses situatsioonis.
Kusjuures ka Leedu rahvuslased astusid mõne päeva eest sama reha otsa, kui haakristidega tegelased nende meeleavaldusse sisse imbusid. Eesti ja Baltikum tervikuna tõesti ei vaja tee sillutamist provokatsioonidele, olgu selliste hädade sündimine tingitud ettevaatamatusest, taipamatusest, nahaalsusest, või juba hullematest sissemunetud ajenditest.