Jüri Estam, kommunikatsioonikonsultant, 4. juuni 2017, 20:38

http://www.ohtuleht.ee/809045/...

Mäletan tundeid, mis mind valdasid, kui Vaba Euroopa raadio eestikeelsesse toimetusse jõudsid uudised 1987. aasta vanalinna päevadest, mis olid hoogu saanud spontaansetest kogunemistest Tallinna lauluväljakul. Ei meenu enam täpselt, millal esimesed amatöörvideokaadrid neist sündmusist meieni jõudsid, kuid väikese viivituse tõttu mõjusid need seda joovastavamalt ning vapustavamalt. Südamelöögid kiirenesid, süda soojenes, pisarad jooksid mööda põski ja tegelikult puuduvad sõnad meid tol hetkel vallanud tunnete adekvaatseks kirjeldamiseks. 1987., 1988. ja veel järgnevatel aastatel sai pisaraid veel mitu korda valatud, nii Münchenis kui ka Tallinna sadamas ja erinevates Eesti nurgakestes. Ja muidugi siis, kui lammutati Berliini müür.

Seda ilusat pilti tuleb aga kohe solkida. Enam-vähem esimesest hetkest, mil Mihhail Gorbatšov tuli välja perestroika jutuga, tundus selles midagi liiga head olevat, et olla tõsi. Seda puhtsovetoloogiliselt võttes. Või nagu keegi tark skeptik kunagi ütles: ära usu midagi mida kuuled, ja vaid pooli asju, mida näed! Juba esimesest päevast oli Gorbatšovi tegemistel kahtlane maik küljes. Näiteks siis, kui Kreml andis loa hakata looma ida-lääne hübriidfirmasid. Pärast ilmnes, et just sel hetkel sündisid oligarhid ja algas rahapesu ning vene rahvale kuuluvate varade kantimine. Võiks nüüd küsida, sellele ise küll mitte vastates: kui palju ning mille poolest on ülejäänud neljateistkümne liiduvabariigi hilisemad evolutsioonimudelid siis Vene omast tegelikult erinenud?

Keskerakonna tõeline pale paistab

Lõpuks – 30 aastat pärast esimesi märke laulvast revolutsioonist – on Eestis kujunenud teatud õhustik: pean silmas prügiveo skandaali, mis on Tallinna korruptiivse “prügimäe” ja onupojapoliitika tipp; Oudekki Loone palge nähtavaletulekut võibolla selgemini kui kunagi varem; pean silmas juttu, mida räägib Mihhail Kõlvarti tõmblev nägu kõiksugu avalikel esinemistel. Nüüd saab välja öelda tõe: laulev revolutsioon kujutas endast alguses spontaanselt sündinud öölaulupidude kaaperdamist suuresti omakasupüüdlikeks otstarveteks politikaanide killa poolt, kes on sellest tulenenud kupatust nüüd mitu aastakümmet järjest edukalt lüpsata saanud.

Kui rahvas koges öölaulupidudes ja hiljem juba ülalt alla korraldatud Rahvarinde üritustes vaid üks kord sajandi kestel või isegi harvemini esinevat vabanemisvõimalust, siis mitmed Tallinnasse kogunenud rahvamasside ees käsi hoidvad professionaalsed poliitikud, politikaanihakatised ja isegi Moskva mõjuagendid nägid selles ilmselt midagi mud – juurdepääsu raha ja võimu juurde. Ja ka võimalust põhimõttelisemaid inimesi iga hinna eest võimu juurest eemal hoida! Vahepeal on kolme aastakümne jagu vett merre voolanud, ja need mädapaised on juba pikemat aega nõudnud puhastamist.

Loodan, et ausad ajaloolased ning uurivad ajakirjanikud toovad avalikkuse ette tõe sellest, kuidas üldse juhtuda sai, et nendele inimestele, kes saabusid siia 70 aastat tagasi Punaarmee tääkide toel, anti õigus võtta osa kohalikest valimistest. Pean silmas mittekodanikke ja eriti veel ebalojaalseid mittekodanikke. See euroopalikult vasakliberaalne eksperiment – olgu lihtsalt sinisilmne või hoopis salakaval – on toonud meile me pealinnas, Ida Virumaal ja veel mitmes paigas need hädad kaela, mille kibedaid vilju me üheskoos iga päev maitsma peame. Või kui palju meie situatsioon Ukraina omast siis tegelikult erineb, vähemalt varjatud pahade eelduste poolest?

Seeder löögu mitu kärbest korraga

Kuid vaatamata Eesti ebatäiuslikule olukorrale 25 aasta eest, meeldisid 90. aastad mulle ühe asja poolest paremini kui praegune aeg – siis oli meie oma maa veel selgesti fookuses. Keskenduti Eesti ning väikesel viisil isegi eestlaste endi esmastele vajadustele. Nüüd on meid pikemat aega valitsenud poistebanded. See pole viide vaid respublikaanidele, aga ka Taavi Rõivasele ning Jüri Ratasele – kumbki neist pole jätnud küpseks kujunenud inimeste muljet. Ei oska täheldada nende juures erilisi juhiomadusi ega näe pühendunud tegelemist sõlmküsimustega, mis on seotud turvatunde ja eelduste loomisega õnne toomiseks siinsete inimeste õuele. Keskerakond, kellele on juba kaua aega meeldinud bussid, tundub koos ülejäänud koalitsiooniga olevat viimasel ajal muutunud eelkõige ehitusfirmade käepikenduseks. Umbes nagu liiprid, kruus ja asfalt annaksid ammendavaid ja jätkusuutlikke vastuseid meie kõige karjuvamatele probleemidele.

Maksude tõstmise ja meelisandide ümberjagamise strateegia tagant paistab soov võita valimised ja jätkata elukutseliste poliitikute elustiili rahastamist. Tegelikult vajab Eesti erakorralisi valimisi. Ainult et selliseid pingil istuvaid meeskondi ega uusi poliitikuid, kes suudaksid meisse uut kindlustunnet sisendada, pole väga näha.

Kõigile peaks juba selge olema, et Keskerakond kubiseb inimestest, kellede eestivastased veendumused on hiljuti ridamisi nähtavale tulnud, ja partei “parim enne” on juba ammu möödas. Näen tolles erakonnas nõukogudeaegset-nõukogudejärgset mutatsiooni või siis lihtsalt nuhtlust. See, et see seltskond Eestit jätkuvalt juhib, on farss ja meie aja tragöödia. Või siis anomaalia. Taolisele koalitsioonile oleks kõige parem korraldada poliitiline hädatapp. Mida varem, seda parem. Et seda seltskonda mahitab jätkuvalt IRL on kui vaevalt usutav halb unenägu, kiskudes IRLi maine viimase järelejäänud raasu lõplikult rentslisse.

Kuid IRLi võimuses on ka selle piinatud looma päästmine. Ma ei tea öelda, milline mees Helir-Valdor Seeder täpselt on, kuid ta tõekspidamised võiksid meile ära kuluda. Hiir võiks piltlikult öeldes sellele 52-aastasele mehele suhu joosta, ja isegi loteriivõit tulla, kui tal oleks vaid otsustavust selleks. Asjaga on küll veidi kiire, sest Seederil tiksub alles sada päeva erakonnajuhina. On vaja tegutseda enne sügist, ja Seederil pole tegelikult suurt midagi kaotada. IRL on siinkirjutaja lootusi küll üpris harva täitnud, kuid nüüd oleks ometi aeg! IRL kaob kaduvikku, rahu selle põrmule, kui Seeder koos kaaslastega end ei liiguta, puhastamaks Eestit natukenegi sellest, mis on vale.

Mõelda aga: millised võimalused! Õigesti mängitud gambiit võiks IRLi päästa. Praegune meid kollektiivselt kahjustav ja blameeriv valitsus tuleb niigi varem või hiljem laiali saata. Viisakad koalitsioonisisesed manööverdamiskatsed on sel juhul vaid raisatud aeg. Ehk: näita mulle, kes on su sõbrad on, ja ma näitan sulle, kes sa ise oled!

Sama võib öelda Rail Balticu kohta – milline võimalus! See teema on praeguseks küpsenenud rahvahääletust väärivaks suurküsimuseks. Või on eesti maksumaksja lammas, et igaüks tohib tema rahakotist nii palju võtta, kui süda ihkab, projekti ennast eelnevalt selgeks rääkimata?

Ettepanek hr. Seederile on: olge julge, andke minna! Ahelad on ainus, mis meil kaotada on.

Eestlased Eestis

TRENDING