Mäletan John F. Kennedy matusetseremooniat. Mõrvatud riigijuhi kirstu veeretati lafetil Ameerika pealinna tänavail, mängis torupill. Telerite ette kogunenud inimesed jälgisid seda enesessetõmbunult.
Kostsid sõdurite rasked ja aeglased marsisammud ja presidendi puusärki saatva ratsanikuta hobu kabjaklõbin . Rituaalid ühendavad inimesi.
Mis oleks inimkond kombetalitusteta? On ütlematagi selge, et koolilõpetamise päeval astuvad noored ellu. Pulmad ja matused seovad ja lahutavad meid. Traditsioon vaadata Viini valsside kontserti televisioonis 1. jaanuaril liidab kogu Euroopat.
2004 ei ole tavaline aasta. 60 aasta tagasi veeres raudratastega sõjavanker üle Eesti. Ligi sada tuhat hirmunud naist, last ja vanurit läks NKVD eest maapakku. Lahkujate hulgas noori mehi palju ei olnud, kui välja arvata raskesti haavatud sõdurid.
Praegu kogunevad tuhanded inimesed Normandia randadele, et meenutada lääneliitlaste suurimat dessanti Euroopas 60 aasta eest. Aastaks 2014 kuivavad selle aktsiooni ellujäänud veteranide read arvestatavalt kokku. Tänavu toimub nende viimane suur kogunemine.
Subkultuur valmistub hinguseleminekuks
Pilt on samasugune, mis puutub meie pagulastesse. Need, kes lõpetasid gümnaasiumi aastal 1944, on saamas 80-aastasteks. Need, kes olid siis lapsed, saavad 70-aastaseks. Pagulaste suhteliselt vähesed eestlasteks jäänud järeltulijad on pisut nooremad, aga neidki pole kusagilt juurde tulemas. Lühidalt öeldes, pagulaste subkultuur valmistub hinguseleminekuks.
Käesoleval aastal tasub mõelda nendele asjadele. Näiteks sellele, mis meil pooleli on tarvilike sümbolite, aga ka ajaloopärandi korrastamise vaatevinklist. Kell tiksub, on viimane aeg salvestada nende inimeste hääli Eestis ja võõrsil, kes nägid 40. ja 50. aastate sündmusi pealt.
Põgenemine oli riskantne, lained möllasid, vesi oli külm, paljud surid. Okupatsiooniaastatel ei räägitud sellest avalikult. Jumalagajätt jäi toimumata. Tänu Mementole ja piirivalvele on 1944 hukkunuid viimasel ajal küll mälestatud, aga vaikselt. Rahvas ei tea, kuhu hukkunute mälestuseks lilli viia. Kes hoolitseks kujundlikult öeldes nende sadade inimeste haudade eest, kes uppusid aastakümneid enne parvlaev Estonia hukku?
Heiki Ahonen kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes õigusest mäletada kui õigusest ajaloole. Tänapäeva valged laigud ei ole tingitud tsensuurist, vaid sellest, et meil pole piisavalt raha ajaloolaste töö tasustamiseks ega mahti sünnitada uusi traditsioone. Leidub järglasi, kelle hingevalu me saaksime leevendada.
Vaenulikud müüdid ja ajalooseletus
Sügisel toimub Tartus konverents käsitlemaks suurt põgenemist aastal 1944, Rootsis valmistutakse balti põgenike saabumise ümmarguse aastapäeva tähistamiseks. Tegelikult andsid mitmed riigid meie pagulastele sooja toa, söögi ja võimaluse teenida elatist, aga Rootsi kuningriik väärib taasiseseivunud Eestilt erilist tänu.
Miks me ei läinud sõtta aastal 1939, jääb mõistatuseks, aga eesti rahvas osutas spontaanset vastupanu koguni kahe totalitaarse reÏiimi vastu aastal 1944. Selles partiis anti meile ääretult viletsad kaardid, aga see, kuidas Eesti püüdis tollal improviseerida, jääb üheks kõige väärikamaks peatükiks Eesti ajaloos. Mõni asi, et lätlased on ehk ainsad, kes meist aru saavad. Meid võib olla arvult vähe, aga tollel generatsioonil oli lõvi süda.
Kuulusime kahe maailmsõja vahel läände, kuni MRP kaudu pandi meie kallal toime hiiglaslik “inimrööv”. Nüüd oleme tagasi läänes. Kui käitume oskuslikult, nagu on öelnud Vello Salo, annab Euroopa Liidus olek võimaluse asendada meile vaenulikud müüdid normaalsemate ajalooseletustega. Mina pooldan alati täie tõe rääkimist eestlaste kohta, aga Klooga ja Kalevi-Liiva polnud meie idee, vaid Eesti territooriumi ning väärikuse teotamine väärastunud natsliku ideoloogia poolt.
Mis aga Nõukogude reþiimi olemusse puutub, siis selle maailmale seletamisel on osa ka pagulaste lool. Läbi ajaloo on vallutajate, agressiooni ja roimade eest alati põgenetud, põgenemine kui selline on ise asitõend.
Positiivse hõlmamise täiendamine proaktiivse meie ajaloo rahvusvahelisele üldsusele seletamisega on väärt idee, mida aga ei saa teha, andmata seletusi 1944. aasta kohta.
Tuleks ka alus panna mõningatele siiani puudunud kombetalitustele. Eestisse naasnud pagulaste järeltulijad on valmis selles osalema. See oleks pealegi veel tegevus, mis aitaks liita laialipillatud eesti rahvast.
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Sachem10 Dec 2004 02:20
Suur vaev nähtud ilmselt kogu selle teksti sõnahaaval kirjutamisel, kuid kõik asjata...
Täitsa selline mulje jääb, nagu loeks poliitilist Pikrit. Ei saa ainult päris täpselt aru - kas tegu on naljaga, võib usub kirjutise autor tõepolest oma väidetesse-süüdistustesse...
"Ven emaa primitiivsuse" väidete kõrval Eestist väiteid tuua on juba iseenesest hale. Huvitav on aga see, et just sellised julged, oma nime üle uhkust tundvad seltsimehed on just need, kes esimeste okupatsioonikõlakate kuuldes kohe vaikselt Soome-Rootsi-Saksamaale putkevad, kust siis hea jälle "kõrvaltvaatajana" kõike järjest kritiseerida. Mustamine ei räägi midagi head selle autori kohta ning sel ajal kui inimesed, kes natsionalistliku konflikti õhutamise asemel rahuajal oma riiki tõsta püüavad, annaks elu riigi eest, mis nende heaks midagi pole teinud ei tee ega kavatsegi teha. Aga ega ei peagi. Kui ülemise kirjutise autor mõistab miks, siis ehk polegi veel kõik kadunud. Tahaks loota.
Ilma liigse austuseta,
Kristjan
Mati Pungas11 Jun 2004 07:46
Jätk kommentaarile:
- Naabripresident Putin lubas oma 2004. a valimispropagandas Venemaa sisemajanduse koguprodukti SKP “tõsta” kahekordseks kümne aastaga, seega enam kui 7% SKP reaalkasvu aastas, mis on muidugi lõbus vene muinasjutt Ivanile ahju peal!
Analüüsime Vene praeguseid majanduse võimalusi:
Väliseksperdid esitavad rahvusvahelise metoodika järgi jooksvates turuhindades Vene SKP väärtuseks möödunud 2002. aasta kohta = 346,5 miljardit USD /võrdlusena on teada Hollandi kohta 2002. a SKP = 418,5 mlrd USD/
Vene “ise luiskab” (!) oma 2002. aastaks SKP = 1409,0 miljardit USD, seega on bütsantsliku Vene valetamisel ligi 4-kordne erinevus. See oleks väike näide pettusest ning kui “lihtne” on siis valimislubadust Ivanile täita!
- Venemaa vaevleb sellisena jätkuvalt alaväärsuskompleksside küüsis:
Kui mäletate fotot, - kui armetu oli Jeltsin Ameerika professorite käes südameoperatsioonil – selline oli ka Venemaa majandus ning venelaste primitiivne alaväärsus. Nüüd on Venemaa Ameerika abiga uuesti “põlvili saanud end upitada” ning juba on “rusikas püsti” kõikki ähvardades…!
Meenub jälle ajalooline napoleoonlik ütlus bütsantsliku Venemaa kohta: ebainimlik julmus, sõnamurdlikkus, ei mingit tõemeelsust, ei mingit püha, ei jumalakartlikust, ei vandepidamist ega südametunnistust!
Samuti tuleb mäletada Zbigniew Brzezinski kuldseid sõnu – “ei tohi lasta edaspidi jätkuvalt “uuel Venemaal” (!) mõtteski üritada tegutseda sammugi Nõukogude Vene Impeeriumi plaanis mitte mingil tingimusel ja võimalusel” !!!
Sellest eelnevast peab olema kõigile selge, et Venemaale ei tohi mingilgi tingimusel anda Euroopas viisavabadust. Ainult kontrolli all ja kontrollides!!!
Härra Vello Salo on väga auväärne ja lugupeetud, aga ainult “naiivse sinisilmsusega” Venemaad ümber ei kasvata – selleks kulub mõnede ekspertide arvates 80-100 aastat pidevat rasket tööd!
Lõpuks paar hetkesündmust Tallinnast enne Eurovalimisi:
Esimene neist on rahvapäraselt öeldes lollaklik: suure õhinaga teatas Valitsus, et hakati välja andma okupatsioonirepresseeritutele “represseeritu tunnistusi”?! Noo olgu, kui midagi muud pole Valitsusel anda või teha - aga puänt on selles, et represseeritud isik peab “selleks” andma oma avalduse: umbes nii, et palun anda mulle … !!! No Comments!
Teine sündmus on lõbusam: jäin täna hetkeks Stockmanni kaubamajas juurvilja osakonnas peatuma ja juhtusin heitma pilku pikkade kurkide letile – seal sagis mitu daami kurkide valikul! Oleks te mehed näinud seda fantastilist pilti, kui asjalikult ennastunustavalt meela ninasõõrme värinaga seda tehti: gabariidid – pikkus, jämedus, mõnel juhul ka kõverus ning seejärel kõvadus, eriti kas “ots on kõva”?? Inglane ütleks – No Comments! Seega alati - kui on vaja, siis naised viivad ikka elu edasi!
Aga varsti me kõik läheme südamevärinaga lähenevale Jaanipäevale, ESTO-le Riia linnas ning Eesti XXIV Üldlaulupeole ja XVII Üldtantsupeole Tallinnas!
Lugupidamisega
Alati optimistlik kodu-eestlane Mati Pungas
Mati Pungas11 Jun 2004 07:42
Kodumaine arvamus enne Üldlaulupidu.
Väga meeldiv on alati olnud sõna võtta Teie Kanada Toronto Eesti ajalehes “Eesti Elu” – tõsi küll vaid suurepärase analüütiku hr. Ilmar Mikiver`i artiklitele kommentaari tegijana. Kuid see meeldib mulle.
Olen ikka oma nime all esinenud, olenemata, kas ma kirjutan kommentaari sõidul Soome, Rootsi või mujal olles. Minu jaoks on hale-naljakas kui kirjutaja pelgab oma nime avaldada? Ta pole kas eneses kindel või häbeneb oma teksti! Isegi vapper ameeriklane Nick Berg julges oma nime välja öelda enne araabia kõrilõikajate julmusakti!
Olen mõistnud, et ajalehte “Eesti Elu” loetakse eestlaste poolt virtuaalselt internetis üle terve maailma – kus nad ka ei viibiks! See, et “loetakse” – ongi parim tunnustus ja teeb suurt au Toronto Tartu kolledzile ning lehelugejate tänu on auga välja teenitud. Kiitus Teile –Torontolastele.
Nüüd mõni kommentaar piirkonnast kus saatuslikult paikneb ka Eesti:
- Esitan killukese Eesti lähiminevikust kasutades Putini igapäevast suhtluskeele sõnavara, sest tema arvates peab ta olema semantiliselt “oma rahvale lähedal”:
Hiljuti Moskvast naasnud hr Mart Laar kiitles, et Putiniga võib koos laua taga istuda küll (!) – maha ei lastud (nagu Radujeviga tehti ja Zakajeviga tahetakse teha) ja vangi ei pandud (nagu Hodorkovski pandi) ?!
Tuleks ikkagi teada-tunda lähemad 80-100 aastat edaspidi “veel- tsiviliseerimata Venemaa olme/poliitilisi/-draamasid“, kus (ka poliitikast) joobnud venelane ajab kirvega oma kaaslast taga mingil ajendil!
Huvitav oleks kuulda Mardi lausumisi Putinist isikliku kohtumise-järgselt (kui ta üldse oleks Kremlist välja pääsenud?), kui Putin teda Moskva Kremlis Georgi saalis kirvega taga ajades karjub: -“Jobtvoju matt, bljätt, nuu pogodi, jobannõi zajats Mart – tõ podpises, tsto nado Rossiju ! (näiteks vene viienda kolonni jätkuvaks tegevusvabaduseks Eestis või Venele jätkuvalt ülisoodsate veolepingute osas õlitransiidil läbi Eesti ja tulevase koostöö kohta GRU, FSB/KGB/NKVD-ga)!”
Muide , see pole müüt, vaid primitiivne Vene reaalsus!
Teadmiseks,et jagan kommentaari kaheks osaks.
Kodueestlane Mati Pungas
Lugupidamisega
Alati optimistlik kodu-eestlane Mati Pungas
Loe kõiki kommentaare (3)