Urmo Soonvald, Arno Põder,
www.DELFI.eeEesti riik on asunud oma piiri taha sattunud poegi ja tütreid kodumaale meelitama, samal ajal on paljud tulijad pidanud silmitsi seisma eelarvamuste ja tõrjuva suhtumisega — viimane näide on maestro Neeme Järvi, nendib ajakirjanik ja suhtekorraldaja Jüri Estam.
http://www.delfi.ee/archive/pr...Tema sõnul on kutse kodumaale jõudnud praeguseks vanadesse pagulasringkondadesse kohale. "Minu teada on nii Ilves kui Paet sel teemal sõna võtnud ulgueestlaste viimastes allesjäänud suuremates kantsides Põhja-Ameerikas ja ka väliseesti pisikesed lehed on seda puudutanud — ehk siis esimese tasandi promotöö on tehtud,“ märkis Estam, kuid lisas, et ei oska kõrvaltvaatajana öelda, kui veenvalt ja efektiivselt on poliitikud ning riigiasutused seda tööd teinud.
Hoopis teine küsimus on Estami arvates aga see, kas väliseestlaste ja eriti noorte talentide kojutoomise idee on sisuliselt küps: millised on „talendi“ kriteeriumid, kes neid hindab, kas projekt on n-ö masinlikuks teostamiseks ning kas üldse suudetakse jõuda nende andekamate noorte eestlasteni, kes on tuhandesse suunda laiali jooksnud. „Mingi arvestatav osa eesti talendist on ju sisuliselt pihustunud. Sukeldunud suure maailma hoovustesse, ega pole kergesti leitav. Kuni selleni välja, et jäljed on lõplikult kadunud,“ nentis ta.
Estami selgitusel on olemas kaks-kolm erinevat ulgueestlust, kes puutuvad omavahel vähe kokku. „Vahepeal väljarännanud nn iiri põlvkond ei suhtle kaugeltki 100 protsendi ulatuses kunagiste pagulastega, pigem on see kattuvus või lävimine üsna väike. Ja siis on veel masupõlvkond. Los Angelese eestlasted ütlevad, et igal viimase aja kogunemisel annab end näole paar uut noort nägu — see on aga vaid murdosa läinutest ja väga arvestatav seltskond töötab illegaalselt. Veel üsnagi oluline osa varastab ja on muidu politseile pinnuks silmas,“ loetles ta.
Väliseestlaste kojutoomise taustal pole aga Estami sõnul üldse räägitud nendest, kes on tulnud koju ilma kutseta viimase 25 aasta jooksul: mingi osa neist elab püsivalt Eestis ning teine osa pendeldab ja gastroleerib. „Näiteks Neeme Järvi ei kujuta endast sellist talenti, mida Eesti vajab — seda on piisava selgusega talle demonstreeritud,“ nentis ta.
Pagulased — India kehvemate kastide liikmed
„Nii et Eestil on kaks ulgueestlaskonda — pagulased, kelle kilda on ka Neeme Järvi siis nähtavasti enam-vähem lahterdatud, ja alatest umbes 1988. aastast siit lahkunud, kelle tagasituleku suhtes valitseb teine hoiak, psühholoogiliste barjäärideta ehk without prejudice. Kunagised pagulased on mingil määral nagu India kehvemate kastide liikmed, kes tohivad osaleda ühiskondlikus tegevuses tingimisi, piirangutega. Et pakkuminek punaarmee ja NKVD eest tõi endaga kaasa vähemalt osalise ja tunnetatava paariaksoleku,“ selgitas Estam.
President Toomas Hendrik Ilves on Estami arvates huvitaval kombel erand. „Nagu sakslased ütlevad: Sonderfall ehk erijuhtum, sui generis. Järvi puhul võib aga vabalt öelda, et riigi üks käsi ei tundu taipavat, mida teine teeb. Ämbrisse astutud, kohe täiega. Kes vaatab ERSO liikmetele nüüd näkku? Kas oli vaja maestrot hingepõhjani solvata, peaaegu näkku sülitades?“
Estam rõhutas, et ei ütle seda ühe erakonna laitmiseks või teise toetamiseks. „Oleme rahvana selles loos rumalasti käitunud. Loorits ütles, et kius, jonn ja kadedus on eesti olemuse kolm väikest saatanat. Paneme siis iseenesele jala taha, palun väga,“ tõdes ta lõpetuseks.
