Jüri Estam, presidendi sõber ja kommunikatsiooniekspert
www.DELFI.ee

Foto: Andres Putting

Kuidagi ei taha uskuda, et selline asi oleks võinud sihilikult aset leida, kuid Andrus Ansipi "abdikatsioon" ehk püüe peaministri toolist loobuda Siim Kallase kasuks toimus päris halval ajal ja läheb sellisena ka Eesti ajalukku.

Olla sunnitud elama korrapidajast valitsusega praeguses rahvusvahelises situatsioonis, asetab Eesti avalikkuse ligilähedaselt samasugusesse olukorda nagu ameerika astronaudid 1970ndate alguses kosmoselaeval Apollo 13. Pärast plahvatust kosmosesõiduki pardal suudeti meeskond päästa tänu vaid leidlikele, kuid sellegi poolest improviseeritud parandustöödele.

Küllap Eesti klaarib ennast, kui rahvusvaheline situatsioon vahepeal väga hirmsal kombel rappa ei jookse, kuid kehvemat ajastust on raske ette kujutada. Erru mineva valitsuse käitumine mõjub vastutustundetuna, nagu puuduks sellel situatsiooniteadlikkus sootuks.

Kriis või kaos, nimeta kuidas soovid, vaadates Eestisse sisse ja vaadates ka sellest kaugemale. Venelastel on mahlakamaid väljendusi kui eestlastel kontrolli alt väljunud ja tragikoomiliste situatsioonide iseloomustamiseks.

Kes juhib laeva?

Mind riivab kõige selle juures kolm-neli asja. Esimene neist on mulje, nagu kriisisituatsioonis oleks jäetud teine või kolmas ohvitser komandosillale. Võimuvaakumi tunde või lihtsalt ebakindlustunde tehislik tekitamine peaministri poolt on osalt näiline, kuid huultele tõuseb ikka küsimus: "kas oleme kindlates kätes? Kas liidrite kunagi antud vanded ikka kehtivad?" Niimoodi rahvale teha jätab mulje, nagu ei elataks kaasa sellele samale rahvale.

Argument ajakirjanduse enese ja mitte ajakirjanduse sisulise argumendi vastu

Teine tõsiselt häiriv aspekt on skeemitamine, millest on räägitud külluses. Kuid siiski: On ebanormaalne lähetada Minervat Olümposelt Eestisse nö administratiivkorras, valitsema mingisuguste protsesside üle, jättes meedia ja avalikkuse vastavate korralduste loogikasse ja vajalikusesse pühendamata.

Sama heitlik on lahkumine köögist, kui situatsioon muutub vähegi palavaks. Mina ei näe, et ajakirjandus oleks reformikatele ja teistele liiga teinud. Näen hoopis neljanda jõu talitamist oma kohustuse tasemel ehk edukalt sooritatud küpsuseksamit. Keegi pole poliitikutele ja politikaanidele kunagi lubadust andnud, et nende elud saavad mugavad olema. Ei saagi anda. Tänu ilmnenud seikadele tuleb ajakirjandust tänada, mitte materdada.

Siim Kallase kadumine tagasi halduri kohale Euroopa pealinnas meenutab Richard "Tricky Dick" Nixoni kunagist lahkumist areenilt turtsatusega, et "lipsan nüüd sellesse kaugusesse, kuhu te ei pääse mind enam jalgadega lööma".

Olen elanud oma elu jooksul neljas lääneriigis ja mu töö on koosnenud arvestavas ulatuses poliitiliste sündmuste ja trendide analüüsimises. Ebademokraatlikuse-demokraatlikuse skaalal 0-10 (kus kümneid ei anta), pälvib projekt "installeerime Kallase Stenbocki majja Eestile ettenähtud arenguid kureerima" heal juhul vaid kaks või kolm palli.

Hr. Kallas võlgneb meile endiselt selgitusi - kas juriidilisi või siis Eesti avalikkuse n-ö aukohtu ees. Lahkumine võitlusväljalt-vaateväljalt luukerede klõbisedes ei vabasta teda nendest õnnetutest skelettidest.

President oleks võinud kõnepuldist meile hoopis silma vaadata ja rahvast rahustada

Kas president Ilves ei võiks viibida just nimelt Olümpose kõrgusel, tarvilikul erapooletul kaugusel skeemitamisest?

Igatsen presidenti, kes ei kurdaks väidetava vingumise pärast, vaid asuks sõeluma milline osa rahva kurtmisest on põhjendatud ja milline mitte. Igatsen piltlikult öeldes tema asemele Arseni Jatsenjuki, kes toonitas äsja USA-s - Ukraina loo kogu traagilisuse juures - et ukrainlased on "vabad ja suveräänsed ega anna kunagi alla".

Meile teatati televisooni kaudu pärast Siim Kallase Brüsselisse naasmist, et president usub Kallasesse jäägitult, et Kallasele tehti liiga, et president teeb Siim Kallasele sisuliselt andestuskuulutuse ehk absolutsiooni, mis kõik jätab jõulise mulje, nagu president oleks ise ka osa mainitud skeemist.

Oleksin oodanud selle asemel umbes sellist sõnumit inimeselt, kes kehastab riiki, ja peab olema päevapoliitikast üle: "Kallis eesti rahvas - saan liigagi hästi aru, et muretsete praegu, kuid ärgem muretsege liiga. Olete heades kätes ja protsessid kulgevad nii, nagu peavad. Siim Kallas ei ole asendamatu. Me ei tunne puudust headest ja võimekatest inimestest Eestis. Demokraatia funktsioneerib ja seisan hea selle eest, et tuleme välja ka sellest supist veidi targemana ning ainult kergete muhkude ja kriimustustega. Situatsioon on kontrolli all ja laheneb pea."

Ise sooviksin tõenäoliselt teistsuguseid lahendusi kui need, mis nüüd vabalt tulla võivad, kuid tuletan meelde, et mu kommentaari teemaks ei ole tuleviku ennustamine, vaid küsimus sellest, kuidas oma rollist õigesti aru saanud president peab rahvaga ümber käima. Et millised on presidendi moraalsed- ja n-ö metakohustused.

Nüüd saab olema huvitav näha, kas Taavi Rõivas jätkab sisuliste vastuste andmist Eesti meediale, või oli see vaid üheks üleminevaks hetkeks, mil ta Rain Kooli risttulle sattus.
www.DELFI.ee

Märkmed: