Jüri Estam, kolumnist,
www.DELFI.ee Tõnu Trubetsky uusimas peatükis tuleks keskenduda kahele tegurile, mitte kolmele. Kolmas tegur - see mittepeamine, on muusika.
Sellega läks nagu läks. Kuni Trubetsky tehtud apsakat tunnistab, ei saa ma Vennaskonna loomingusse rõõmuga enam suhtuda. Lülitan oma isiklikust sfäärist välja lõigukese kultuuri, mis oli hästi armsaks saanud ja suisa osaks minust muutunud. Ma pole ilmselt ainus. Võtan selle uudise nõnda valuliselt vastu, mis on juba isiklik probleem.
Asjasse otseselt puutuvad kaks tegurit on Keskerakonna olemus ja Tõnu Trubetsky isiklik maine. Elu koosneb tihti "tehingutest". Kelle kasuks vaekauss nüüd asendit muutis ning kes, summa summarum, jäi kaotajaks?
Võtan luubi alla kirjutise "Anarhistlik samm Keskerakonda", vaidlen selle kandvale ideedele vastu. Anarhism ja libertaarsete maailmavaadete erinevad tahud on mu lemmikteemasid ja arvan end sellest vähemalt sama palju teadvat, kui Keskerakonna uusim liige, kellest viimastel päevadel nii palju juttu on olnud. Tunnen antud teemat läbi ja lõhki.
Kommentaari autori vabaduse käsitlus on sisuliselt kirjeldus kapituleerumise vabadusest, see on negatiivse ja primitiivse vabaduse käsitlus, mis sarnaneb tarbimisühiskonna kõige banaalsema tasandi valikuvabadusele. Minu enese Vaba Euroopa Raadio mikrofoni juures veedetud aastad - toonitan sõna VABA - olid pühendatud hoopis teistsugustele vabaduse ning demokraatia raamistamistele.
Need, kes pole siiani süvenenud, võiksid end internetitsi või muidu kurssi viia positiivse vabaduse teemaga ja moraalsete kohustustega, mida see enesega kaasa toob. Oleme indiviididena oma õnne sepad, aga ka ühiskondliku kokkuleppe ühiskujundajad. Jooksval alusel.
Positiivse vabaduse eetose ja karma alusel elamine kujutab endast püüdlemist täiuslikkuse poole. Arengut. Elu on nautimiseks, aga elamine vaid hetkerõõmude nimel pole eriti väärikas vabadusevorm, vabadus pole vähima vastupanu tee "valimine". Viitan siin peamiselt kommentaari autori maailmakäsitlusele, mitte ei püüa põrmustada Trubetskyt, kelle valikut ma ei mõista ja keda ma olen siiani järsku lihtsalt vaesti mõistnud. Või eksis Tõnu lihtsalt teelt? Jah, positiivne vabadus. Kahju, et kommentaari autor vastavat kirjandust kas ei tunne, või on lihtsalt väsinud. Või kirjutab ta äkki vee sogasemaks muutmise huvides?
Anarhism pole üldse egoism. See on aabitsatõde. Egoism on egoism. Anarhism ei ole korralagedus, korralagedus on anarhia. Pole mõtet lasta end häirida sellest, et üks nendest sõnadest sarnaneb näiliselt teisele.
Vabaduse ülim vorm tähendab seda, et iga isiksus on haritud ja naudib heaolu. Nii kirjutas Bakunin. Tõeline anarhist on aristokraat ja aumees. Eesti olusid arvestades peaks eestlasest anarhist olema minu arust ka alalhoidlikult, s.t. rahvusmeelselt häälestatud. See pole vasturääkivus, hoolimata sellest, mil määral kaasaja anarhismi on (kahjuks) sisse imbunud väikerahvastevaenulikke moeröögatuslikke mõttevoolusid, ehk mankurtismi dogmat. Tasa ja targu juurdlev eesti anarhist-libertaar soovib põlisrahva kultuuri õitsemist, mis ei ole üldse konfliktis valmidusega elada kõrvuti koos inimkonna teiste keelerühmadega, seni kaua kui meie hinge külge ei kiputa. Vabadusest ja vabadustest lugupidav eestlane seisab kiindunult kõigele vastu, mis võiks kahjustada põlisrahvaste heaolu, olgu tegemist tiibetlaste või eestlastega. Oluline pole hõimu nimi, oluline on printsiip.
