kultuur
Linda Kaljundi
12,09.2017
Jüri Kivimäe
Autor/allikas: PM/Scanpix
http://kultuur.err.ee/647661/j...
Jüri Kivimäe: "Ajaloolase ülesanne pole mõista kohut mineviku üle, kõige tähtsam on, et ajalugu tuleb seletada."
Põhjusi Jüri Kivimäed intervjueerida on mitu. Augustikuus tähistas ta 70 aasta juubelit, olles naasnud Kanadast, kus ta aastatel 1999–2017 oli Toronto ülikooli Elmar Tampõllu nimelise eesti õppetooli juhataja ja ajalooprofessor. Talle kui õpetajale on pühendatud kogumiku "Vana Tallinn" viimane köide (28, 2017), kust leiab ka Juhan Kreemi kirjutatud ülevaate Kivimäe senisest loomingust. Äsja aga ilmus Jüri Kivimäe enda sulest monograafia ajaloolasest Hans Kruusist (1891–1976).
Ajaloo kõrval on sind alati huvitanud ajaloolased. Hans Kruus on eriti põnev ja vastuoluline isiksus: ta oli XX sajandi mõjukamaid eesti ajaloolasi ja samas ka poliitik, kelle tegevus seostub Eesti ajaloo pöördepunktidega. Raamatu alguses tõded, et temasse on suhtutud ehk liigagi lihtsustavalt: "Hans Kruusist on tänapäeva ajalookultuuri pinnapealsesse ja emotsionaalsesse kihti jäänud ühekülgne poliitiline kuvand kui juunikommunistist, kes 1940. aasta suvel Johannes Varese valitsuse liikmena aitas kaasa Eesti Vabariigi hävingule." Mida sa arvad pärast raamatu lõpetamist – kas harjumuspärast arusaama Kruusist oleks põhjust revideerida?
Kui täpne olla, siis raamat ilmus Tartu ülikooli rektoriraamatute sarjas, mis seab käsitlusele teatavad piirid nii mahu kui sisu osas. Eesti ajaloo tuntud tegelase biograafia kirjutamine oli üpris okkaline rada. Esiteks, seda, mis minevikus on juhtunud-toimunud, pole võimalik muuta. Muutuvad üksnes meie hoiakud, meie suhtumine ajaloosündmustesse, muutub ühiskond, uus põlvkond kasvab peale, neil on õigus ajalugu teistmoodi kirjutada, see on ajaloodiskursuse paratamatu kulg. Selle raamatu eesmärk pole võidelda hukkamõistvate arvamustega Hans Kruusi kohta. Minu kui autori ülesanne pole mõista kohut mineviku üle, kõige tähtsam on, et ajalugu tuleb seletada. See võib tunduda vanamoeline, kuid olen neid Marc Blochi ammuseid õpetussõnu alati püüdnud järgida. Ma pole nõus, kui Kruusi tembeldatakse esmajoones ja ainult juunikommunistiks, jättes kõrvale tema tegevuse enne ja pärast 1940. aasta juunit. Liiati häirib mind ajaloolasena, et sageli kasutatav mõiste "juunikommunist" ei ole ju täpne, Varese 21. juuni valitsuses ei olnud ühtegi kommunisti, partei liikmed said neist hiljem, Kruus näiteks kirjutas parteisse astumise avalduse 3. augustil 1940. Kuid see pole peamine. Osutasin kord nooremale kolleegile, et oleme kõik Kruusi õpilased. Ta väitis vastu, et tema küll ei ole ega taha olla. Aga ma pidasin silmas rahvuslikku ajalookirjutuse õppetunde, mida enamik keskmise ja vanema põlvkonna ajaloolasi on saanud, üldise ajaloohariduse kaudu, vahest ilma et oleksid Kruusi põhjalikult lugenud. Ja ega siis eesti ajaloolased kirjuta filipiinlaste ajalugu, vaid ikka eestlaste ajalugu, mida me kõige paremini tunneme.
Sirp ütleb, et Eesti maksusüsteem on jõudnud ummikusse
Kruusist sai 1930. aastatel juhtiv Eesti ajaloolane, kes kujundas nii ajalooteadust kui ka rahva ajaloomälu: ta õpetas ülikoolis, kirjutas uurimusi ja õpikuid ning toimetas koguteoseid. Ütled, et Kruus on ajaloolasena "ärkamisaja lummuses". Jakobsoni ja Hurda ideede mõjul leidis ta, et Eesti ajaloo keskmes peab seisma eesti rahva ajalugu. Samuti uskus ta, et ajalool on rahvuspedagoogiline ülesanne: "Oma minevikust pidi rahvas ammutama rahvuslikku julgust, teadvust ja teotsemistahet!" Murrangulistel hetkedel on see usk olnud kindlasti vajalik. Tugevalt rahvuslikud arusaamad käibivad Eesti ajaloo kohta aga siiani. Kuidas nendega tänapäeva maailmas toime tulla?
Tõsi, ingliskeelses akadeemilises maailmas on national history writing ehk siis rahvuslik ajalookirjutus enamasti kriitilise suhtumise objekt. Võib tähele panna, et selle valdkonna kirjanduses taunitakse sageli just saksa, itaalia või ka poola, serbia jt maade ja rahvaste natsionalismi, ent samas ei vaadelda näiteks briti või prantsuse, ehk ka vene natsionalismi. Saksakeelses kirjanduses on mõiste Volksgeschichte, mis on tõlkes ju rahva ajalugu, ammu põlu alla pandud kui natsionaalsotsialistlik sõnapruuk. Eesti keeles pole kaks mõistet, rahvuslus ja natsionalism sisuliselt kattuvad, nende vahe sõltub kontekstist. Sellises mõttevoolus jõuamegi olukorda, et kui kirjutatakse Eesti ajalugu eestlaste seisukohalt, siis on see rahvuslik ajalugu, tõlgituna inglise keelde seega national history ning järelikult sobimatu tänapäeva diskursuses. Paraku nii lihtsad need asjad siiski pole, eestlaste ajaloos on palju teemasid, mida ei saa allutada sellisele diktaadile. Meie rahvusliku liikumise ajaloos on kasutusel ju kultuurrahvusluse mõiste, mida peetakse positiivseks, rahvust ülesehitavaks ideoloogiaks. Tänapäeval sõltub palju sellest, mis keeles me mõtleme, arutleme, loeme ja kirjutame. Üha tugevam ingliskeelsuse nõue humanitaarteadustes seab kirjutajad raskete valikute ette. Eesti ajaloo oskussõnavara on ju suuresti kujunenud saksa ja vene keele põhjal, nende mõistete sisutäpne edasiandmine inglise keelde tõlgituna on tihti võimatu. Pelgan, et selliste raskuste teadlik või ebateadlik vältimine mõjutab ka uurimisteemade valikut, mille puhul nagunii järgitakse aktuaalseid välismaiseid suundi ja tsiteeritakse autoriteete.
Jüri Kivimäe: Henrik, Neitsi Maarja ja tema sulased. Üks äraspidine arutlus
Üheks Kruusi elu ja tegemisi läbivaks teemaks on saksaviha. Ilmekalt avaldus see Vabadussõja ajal: Kruus oli alguses sõja suhtes kriitiline, ent kui puhkes Landeswehri sõda, siis kutsus ta üles Lembitu võitlust jätkama. Eriti ägedaks läks viha õhutamine sakslaste vastu muidugi Teise maailmasõja ja Nõukogude ajal ning siis kirjutas ka Kruus palju eesti rahva ajaloolisest võitlusest saksa rõhujate vastu. Seletad saksaviha Kruusi isikliku taustaga, kuid kas sellel võiks olla teisigi põhjusi? Ja kas mõnel varjatumal moel võib see saksaviha veel praegugi edasi elada, avaldades ajaloo mõistmisele ja identiteedile mõju kaudsemalt?
Tänapäeval tundub ajaloolisest saksavihast rääkimine Eesti avalikkusele kuidagi ebasünnis ja see on lubatav vaid üksikute teemade puhul. Euroopa Liitu kuuluval riigil oleks selle esiletoomine ka mineviku kontekstis poliitiliselt ebakorrektne. Kuid see, millest ei räägita, ei tähenda veel, et seda pole olemas olnud või koguni püsinud tänini, pealegi on viimasel ajal Eesti avalikkuses palju vaieldud võõraviha üle. Kruusi puhul pole aga küsimus üksnes tema kuulsast ütlusest Landeswehri sõja ajast. Eestlaste ajalooteadvuses tuikasid 1905. aasta karistuste vermed. Baltisakslaste ümberasumise algul 1939 tuli vaoshoitud saksavaenulikkus avalikuks nii ajakirjanduses kui ka haritlaste kirjutistes, mis on tõendid sellest, et midagi ei oldud unustatud. Ometi ei suuda ma mõista, mida mõtlesid need saksavastase hoiakuga eestlased, Kruus nende hulgas, Nõukogude okupatsiooni ajal 1940–1941, kui Nõukogude Liit oli ametlikus liidus Natsi-Saksamaaga ja Wehrmachti sõjaedu ülistati nõukogude ajakirjanduses? Kruusi aktiivne fašismivastane propaganda sõja ajal Venemaal tagalas leidis aga sümbioosi tema genuiinse saksavastase hoiakuga, mille ta oli arvestataval määral sisse kirjutanud eesti rahvusliku ajalookirjutuse ideestikku. Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva tähistamine Nõukogude tagalas on selle ehe näide. Nõukogude propagandas jätkus fašismivastane võitlus ka pärast sõja lõppu. On tõsiasi, et Eesti nõukogude ajalookirjutus lähtus samadelt saksavaenu positsioonidelt. Eesti rahva ehk siis ennekõike talurahva ajaloo uurimine ja kirjutamine kui nõukogude historiograafia kõige tulemusrikkam valdkond sisaldas ju endas olulise osa feodalismivastasest võitlusest, olgu siis Jüriöö ülestõusu, Mahtra sõja või 1905. aasta näitel, unustamata ka Landeswehri sõda. Oletan, et kusagil sügaval eestlase mentaliteedis pole saksavastane mõttelaad kadunud, olgugi et tänapäeval on veneviha rohkem rõhutatud.
Ajaloolane: vahet tuleb teha ilukirjandusliku ja ajaloolise Balthasar Russowi vahel
Kirjeldad Kruusi tabavalt kui maapoissi, kellest sai Tartu ülikooli professor – ja ta ei olnud 1920.–1930. aastate Tartus ainuke talupoja taustaga õppejõud. Oled tema eakaaslasi nimetanud ka 1917. aasta põlvkonnaks, mis oli tugevalt mõjutatud revolutsioonist ja sotsialismist. Suur osa neist vasakpoolsetest noortest haritlastest panustas ka Eesti Vabariigi loomisesse. Kruusi suhe Eesti riigiga oli keerulisem, kuid ka tema puhul põimusid sotsialistlikud vaated rahvuslikega. Kuidas seletada, et tal oli võimalik olla ühtaegu sotsialist ja rahvuslane?
Põlvkondade küsimus on üks põnevamaid Eesti uuemas ajaloos. Näiteks oli 1905. aasta revolutsioonis palju aktiivseid tegelasi, kes olid sündinud ± 1886. aasta paiku, teisisõnu "punasel aastal" kahekümnesed, mitmed neist osalesid ka Noor-Eesti liikumises. 1917. aasta põlvkond oli noorem seltskond, keda mõjutasid Esimene maailmasõda ja Vene impeeriumi kokkuvarisemine, aga ka ideoloogiline mitmekesisus. Neid ühtseks põlvkonnaks pidada on vaid oletus, mille üle tasuks veel järele mõelda. Sotsialiste ollakse vist harjunud defineerima meie tänapäeva arusaamade kohaselt, ent need ei kattu läinud sajandi alguse sotsialismiga. Paljud Eesti Vabariigi ülesehitajad olid nooruses tutvunud sotsialistliku kirjandusega, eks neist mõjudest tunnistavad ka Asutava Kogu tuntav pahempoolsus ja Eesti Vabariigi demokraatlik põhikord. Kui tollased sotsialistlikke, pahempoolseid ja sotsiaaldemokraatlikke ideid toetanud noored olid lõpuks nõus oma rahvusriigi väljakuulutamisega, siis on see minu mõistes rahvusliku ideoloogia mõõdupuu.
1935–1938 oli Kruus Tartu ülikooli prorektor. Raamatus peatud põhjalikult vastuoludel Pätsi-aegse valitsusega, mida põhjustas ülikooli autonoomia piiramine. Kuldset pilti 1930. aastate Eestist need kirjeldused igatahes ei anna. Oletad ka, et see vaimu ja võimu vastuolu võiski uuesti tekitada Kruusis tõmbe poliitika poole. Kas selline reaktsioon võis olla laiem nähtus ning puudutada teisigi haritlasi ja ühiskonnategelasi?
1930. aastate teine pool on keeruline periood Eesti ajaloos, poliitilised hoiakud, mis tollal alguse said, põhjustavad tänini erinevaid arvamusi. Konstantin Pätsi tegevuse hindamise üle vaieldakse jätkuvalt. Ajastu ise on vastuoluline. Autoritaarsete režiimide kujunemine on iseloomulik paljudele Euroopa riikidele, Eesti ei ole siin mingi erand. Andres Kasekamp on oma teoses "The Radical Right in Interwar Estonia" ("Paremäärmuslased Eestis sõdadevahelisel ajal") (2000) hästi osutanud Euroopa võrdlevale taustale. Teisalt jälle on rahva ajalooteadvusse pärandatud põlvkondade kaupa kujutelm 1930. aastate teisest poolest kui majanduslikult heast ja õnnelikust ajast, vastandina iseseisva riigi kaotamisele, mis sellele järgnes. Niisugune arusaam varjutab kõik poliitilised ahistamised, mis tollal aset leidsid.
Tavainimesi ülikooli autonoomia ahistamine vaevalt et puudutas. Autoritaarse valitsemisega oli enam rahulolematuid kui seda juletakse tunnistada. Opositsioonilisi meeleolusid oli enam kui üksnes ülikoolilinnas Tartus. Neid haritlasi või poliitikuid lihtsalt punasteks või kommunistideks tembeldada on tautoloogiline lihtsustamine, mis omakorda teeks hõlpsaks sildistada kõiki neid, kes 1940. aasta juunipöördega kaasa läksid. Paraku on ka Jaan Tõnissoni ümber koondunud Tartu opositsiooni äraseletamine allikate vähesuse tõttu raske ülesanne. Tõsi on, et Kruus lähenes Tõnissonile Tallinna-Tartu vastuolude aegu ja temast sai opositsiooni üks juhtkujusid.
Kruusi, nagu ka teiste n-ö juunikommunistide puhul on palju spekuleeritud nende motivatsiooni üle. Ühelt poolt näikse Kruusi kannustavat sotsialistlikud ideaalid ja usk rahvusterviku arendamisse Nõukogude Liidus. Samal ajal õppis ta väga kiiresti kasutama kommunistlikku retoorikat ja rituaale. Samuti tegi ta sõja ajal ja järel väga kiiresti karjääri. Kui üheselt me tema puhul idealismi ja karjerismi, kollaboratsionismi ja oportunismi üldse eristada saame?
Kruusi üksüheselt defineerimine karjeristiks-kollaboratsionistiks-oportunistiks ei ole mõistlik. Kui sellist templit kasutada, siis ei saa Kruusist midagi rääkida ega kirjutada. Üritasin raamatus teda aegade muutuses vaadelda, tema maailmavaadet selgitada, kuid palju küsimusi jäi lahtiseks, kas või tema müstilisevõitu rahvustervikluse pedagoogiline ulm. Kruusi paljude eakaaslaste elulugude kirjutamisel on kindlasti samasuguseid ummiktänavaid, mida meie tänapäevane arusaam ei ole suuteline lõpuni mõistma. Tema iseloomus peitus suure energiaallikana auahnus, soov olla ikka esiplaanil ning parem, teravam ja võitlevam kui teised. Seda auahnust on tema puhul pahaks pandud, nägemata seejuures, et see on tema isiksuse struktuuris lahutamatult seotud erakordse töökusega, mis omakorda oli tema andekuse vundament. Loomulikult toob tema minek Varese valitsusse endaga kaasa kollaboratsionismi süüdistuse. See, mis juhtus pärast sõda, tema kiire karjäär, oli tollaste valikute järg, ta ei saanud ega võib-olla tahtnudki valitud teelt lahkuda. Tõsi, veel 1940 oli ta stalinistliku retoorika ülevõtmisel pigem ettevaatlik, pärast sõda muidugi mitte. Ma ei oska siiani aru saada, kas ta oma sõjaeelsete ajaloovaadete räige enesekriitikaga "Lühikese Eesti ajaloo" sissejuhatuseks mõeldud käsikirjas "Eesti ajaloo käsitlemise väärkontseptsioonidest" (1949) oli siiras või pigem oportunistlikult kaval. Aga nagu teame, see ei päästnud teda põlu alla panekust ja vanglast.
Sageli arvatakse, et Nõukogude ajal muutus kogu käsitlus Eesti ajaloost. Siiski kestsid mitmed vabariigiaegsed rahvusliku ajaloo skeemid edasi ka Nõukogude ajal. Kui palju oli see järjepidevus Kruusi teene, kes kuulus ajalookäsitluse peamiste kujundajate hulka nii omariikluse kui ka Nõukogude ajal? Ning millised on sinu arvates olulisemad sarnasused ja erinevused Eesti ajaloo tõlgendamises vabariigi ja Nõukogude ajal.
Kruusi teeneid ja rolli Eesti ajaloo nõukoguliku käsitluse kujundamisel ei tohi üle hinnata. Eesti Vabariigis väljatöötatud rahvusliku ajalookontseptsiooni puhul on tema mõju vägagi suur, seda näeme juba tema töös "Eesti ajalugu kõige uuemal ajal I–II" (1927–1928). Tema juhtimisel koostatud kolmeköiteline "Eesti ajalugu" (1935, 1937, 1940) omandas kiiresti standardteose maine, mis ju ka punasel aastal 1940–1941, Kruusi rektoriks olles, rahva seas püsima jäi.
Marksistlik-leninliku ajalookäsitluse aluseks tunnistati aga stalinistlik "ÜK(b)P ajaloo lühikursus", mida eesti keelde tõlgituna alates 1940. aasta sügisest massitiraažides avaldati. Lühikursuse põhjal algas pärast sõda Eesti ajaloo ümberkirjutamine. Kui Kruus koos teiste nn kodanlike natsionalistidega põlu alla pandi, jõuti Gustav Naani toimetamisel kiiresti üheköitelise "Eesti NSV ajalooni" (1952), mis on selgelt lühikursuse vaimus kirjutatud käsitlus. Ka hilisemates Eesti NSV ajalugudes ja seda isegi pärast Stalini isikukultuse hukkamõistmist ei kadunud lühikursuse seisukohad Eesti uuema ajaloo kirjutamisel lõplikult. Vanema ajaloo osas üritati siiski järgida Kruusi käsitluste tõlgendusi ning mingil määral on need pidanud aja katsumustele vastu.
Kruus oli Eesti Vabariigis kogenud hiilgavat akadeemilist karjääri ning tegi seejärel Nõukogude okupatsiooni alguses kiire tähelennu valitsusametites. Sarnaselt paljude teistega lõpetas ka Kruusi nõukogudeaegse karjääri vangistamine 1950. aastal, millega on omakorda seotud palju vandenõuteooriaid. Kuidas hindaksid Kruusi kohanemist pärast vangistusest naasmist?
Kui järele mõelda, siis ei olnud Kruusi kohanemine pärast vangistust sugugi traumaatiline (arvan üldse, et traumateooria pole mineviku sotsiaalse elu tõlgendamisel parem seletusmeetod kui näiteks termodünaamika teine seadus). Arusaadavalt ei saanud ta Nõukogude ajal avaldada mälestusi ülekuulamistest ja piinamistest (ta küll rääkis neist üksikutele tuttavatele), kuid on tõsi, et ta kannatas selle tagajärjel hiljem nii füüsiliselt (krooniline unetus, valud) kui vaimselt. Ajaloolasena andis Kruus endale selgelt aru, et teda päästis Stalini surm ja Lavrenti Beria võimult kõrvaldamine. Pealegi oli ta vabanenud, ilma et ta oleks oma süüdistusaktile alla kirjutanud, see asjaolu seadis Kruusi erilisse olukorda ja ta asus otsustavalt nõudma oma õiguste taastamist. Toonase Nõukogude ühiskonna paranoiat suurendas veel teadmine, et kõik need tegelased, kes Kruusi avalikult või varjatult olid hukka mõistnud ja laimanud, tegutsesid Eestis endiselt edasi, ilma et neid oleks vastutusele võetud. Kruusi varasem esiletõus ülikooli professori ja rektorina, teaduste akadeemia presidendi ja Eesti NSV välisministrina andis talle tuntavalt enesekindlust võitluses oma õiguste eest. Kuid ka stalinismijärgses ühiskonnas jälgis julgeolekuametkond Kruusi endiselt vaat et pea tema surmani välja.
Rõhutad Kruusi paljusid rolle: ta oli teadlane ja õppejõud, toimetaja ja organisaator, aga ka poliitik. Ajaloo ja poliitiku rolli põimumine ei ole midagi erandlikku, näiteks oli ka taasiseseisvumise ajal Eestis poliitikute seas palju ajaloolasi. Mida ajaloolase ja poliitiku rolli põimumisest arvata? Kas see toob nii ajaloole kui poliitikale lõppkokkuvõttes kasu või pigem mitte?
Sellele küsimusele ei ole lihtne anda selget ja põhjendatud vastust. Lugesin huviga Marek Tamme artiklit "The republic of historians" ("Ajaloolaste vabariik"), mis ilmus läinud aastal ajakirjas Rethinking History, sellest võib tõmmata paralleele Eesti uusima ajaloo ja vanade aegade vahel. Maanõukogus ja Asutavas Kogus omandatud poliitiline väitluskogemus mõjutas kindlasti Kruusi mõtlemist, sõnastusoskust ja loogikat. Kruusi roll poliitikuna ei olnud siiski nii mõjuvõimas, kui arvatakse. Poliitikas oli ta küll sõnaosav pahempoolne väitleja, kuid tal puudus täidesaatva võimu kogemus, eitamata seejuures muidugi tema osa Eesti Vabariigi agraarreformi (1919) ideoloogias. Niisamuti ka 1940. aastal, mil talle langes osaks pidada paar avalikkusele suunatud rahustavat raadiokõnet, et asjad pole üldsegi hullud, kuigi tema poliitiline vaist pidi ometi vastupidist kinnitama. Sõjajärgsel välisministri ametil ei olnud ju erilisi tulemusi. Eesti poliitilise juhtkonna ja praktika lähedalt tundmine pidi andma Kruusile rikkaliku kogemuse ajaloo kirjutamisel, mitte ainult kiire sõnaseadmise seisukohalt, vaid tervikuna, kuidas ühe väikeriigi seltskond suhtleb, mõtleb ja toimib ehk teisisõnu, kuidas sünnib ajalugu.
Oled ise pikka aega õpetanud Eesti ajalugu välismaal ja välismaalastele. Mil määral pani see sind ennast siinset ajalugu teistmoodi nägema? Millised teemad tekitasid Kanada tudengites kõige rohkem huvi ja mida õnnestus kõige paremini rahvusvahelises kontekstis kõlama panna?
Üliõpilased, kes kuulasid minu loenguid ja seminare, olid peamiselt Kanada ja Ameerika haridusliku tagapõhjaga, kuhu lisandusid nende etnilised juured, kodune kasvatus ja asjaolu, kas inglise keel oli nende emakeel või mitte. Aasiast ja Lähis-Idast pärit noortel lisandusid veel konfessionaalsed barjäärid, Balti riikide ajalugu sisaldab endas tugevat ristiusu aluspõhja, millest arusaamisega esines raskusi. Teiseks aga minu visa jonn üritada õpetada ajalugu vähegi süsteemse tervikuna olukorras, kus suurem osa ajaloo õppekavast põhines fragmentide õpetamisel. Muidugi tuli ette üliõpilaste lemmikteemasid, nagu Saksa ordu (ingliskeelne Teutonic Knights on romantilise hõnguga), ristisõjad või ka Hansa ajastu vürtside ajalugu ning uuemast ajaloost Balti riikide autoritaarsed režiimid ja holokaust. Ma siiski loodan, et mul õnnestus Baltimaade eripära läbi kogu ajaloo igal aastal umbes sajale üliõpilasele mingil määral selgeks teha. Ent ma tahan esile tõsta ka Toronto eestlaste huvirühmale (parematel aastatel 40 püsikuulajat) peetud loengukursusi ja loeng-seminare. Eri teemadel alates Balthasar Russowi ajastust XVI sajandil, siis läbi ärkamisaja, 1905. aasta, Esimese maailmasõja, iseseisvumise ja Vabadussõja kuni kursuseni Nõukogude Eesti ajaloost, mille ristisin endamisi ingliskeelse alapealkirjaga "Soviet Estonia Revisited" (kuni 1968. aastani) ja mis venis lausa kahe aasta pikkuseks. Need õhtused kursused õpetasid eestlaste ajalugu seletama, ikka ja jälle üle lugema ning mul on kõigist neist aastatest ja ustavatest kuulajatest jäänud parimad mälestused.
Eesti ajalooteadust, aga ka Eesti ajaloo ümber toimunud arutelusid oled sa jälginud pea paarkümmend aastat eemalt – ja kaugemalt paistavad jõujooned kindlasti selgemini kätte. Mis on sinu arvates olnud siinsete uurimuste ja väitluste tugevad ja nõrgad küljed? Ja kas on teemasid, mille unarusse jätmine torkab silma?
Kaugeltvaataja pilgule ei näi olud ja inimesed mitte alati selgemalt kui asjade keskel olles. Peale on kasvamas ajaloolaste uued põlvkonnad, kirjutatakse ja avaldatakse suhteliselt palju. Muutunud on institutsionaalsed struktuurid, mõistan, et akadeemilisest õpetamisest vabu uurijaid saab rahastada üksnes suurte projektide raames ja sedagi piiratult, kuid ajaloo instituudi sulgemisest Tallinnas on kahju. Kahtlen, kas sellest saadud majanduslik kasu on ikkagi arvestatavalt suur. Kõige enam paistab silma keskaja uurijate panus rahvusvahelises koostöös, nende publikatsioonid on medievistika vallas hinnatud ja tsiteeritud. Henriku Liivimaa kroonika uurimine on teinud läbi uskumatu taassünni, ärgitanud sel teemal kirjutama eestlasi, lätlasi, taanlasi, sakslasi, ameeriklasi, inglasi jt. Teisalt tuleb esile tõsta külma sõja ajaloo uurimise tulemusi, see on olnud uus ja perspektiivikas suund kogu maailmas, milles peegelduvad ka politoloogia ja ajalooteaduse ühised huvid ja võimalused. Suuri ajalooteaduslikke diskussioone pole Eesti akadeemilises elus aset leidnud, uurimisteemade kirevus, uurijate arvu vähesus ja pidev eksistentsiaalne rahutus seda ei soodustagi. Eesti avalikkuses on küll vaieldud Magnus Ilmjärve teose "Hääletu alistumine" (2004) ja Anti Selarti peatoimetusel ilmunud "Eesti ajalugu II" (2012) üle, kuid need mõttevahetused ei ole siiski andnud suurema teadusliku diskussiooni mõõtu välja. Tänapäeval on ajaloouurimise valdkond heterogeenne, olen ikka lootnud sotsiaal- ja majandusajaloo uurimise tagasitulekut ning väheste üksikvõitlejate ridade kasvu, kuid siingi on tegemist ülemaailmse trendiga, unustamata seejuures humanitaarteaduste üldist langustendentsi.
Lõpetuseks küsiksin, mille uurimisega kavatsed lähiajal tegeleda? Kas jääd Kruusi mõjul XX sajandi juurde või on sul plaanis liikuda tagasi oma esialgse reviiri, varauusaja kultuuriajaloo juurde? Käesolev aasta oli ju teatavasti mitte üksnes Vene revolutsiooni, vaid ka Saksa reformatsiooni aastapäev.
Kruusi raamatu kirjutamine ei toonud mind jäävalt XX sajandi ajaloo juurde, seal ootaksid üpris vastakad valikud ja suhtumised. Paar artikli ideed on küll jäänud pakitsema ja vastavaid sedeleid ning koopiaid olen mappidesse kogunud, kuid need kirjatööd valmivad kõrvaltööna. Tahan siiski enam keskenduda XVI sajandi ajaloole, kus on ootamas palju huvitavaid ja senikasutamata materjale ning kirjutamist väärivaid teemasid. Reformatsiooni juubeli hoovus haaras mind üsna ootamatult kaasa ja olen paar lühemat teksti ka avaldanud. Varauusaegne raamatukultuur ja siinse maanurga sidemed suure Euroopaga on mind ammu köitnud ning praeguseks on uurimisvõimalused selles vallas tänu interneti rikastele andmebaasidele uskumatult avardunud. Liikuda tagasi XVI sajandi jutlustajate, talumeeste, rändurite ja hansakaupmeeste kirevasse maailma on rõõm, mis rahuldab uudishimu ja annab energiat.
