11. aug. 2020 Jüri Kotšinev
Rahvuslipu heiskamine Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989, esimest korda pärast 1944. aastat. Foto: Veiko Vihuri
Kaitske eestlaste traditsioone ja elutavasid. Vaadake, millised poliitilised jõud on järjepidevuse hoidmise poolt. Kui Eesti kaotab selle vaimse järjepidevuse, siis ta kaotab kõik, kutsub üles sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
https://objektiiv.ee/juri-kots...
Minu põlvkonnakaaslased, kes elasid viimased kuuskümmend ja enamgi aastat kodu-Eestis on loomulikult samuti äramärkimist väärt nagu väliseestlased, keda kiitsin mõni aeg tagasi portaali Objektiiv veergudel. Okupatsiooniaja tingimustes, ajal, kui vabasse maailma pääsenud eestlased pidid võitlema oma majandusliku heaolu ja isegi ellujäämise eest oma uutel kodumaadel, tegeles enamus kodueestlasi siin samuti ellujäämisega.
Esimene ülesanne peale 1944. aasta stalinismi tagasitulekut punaväelaste tääkidega oli mitte sattuda NKVD (stalinlik poliitiline politsei) hammasrataste vahele. Tollal päädis selline rataste vahele sattumine tavajuhul pika Siberi vangilaagrites olemisega või halvimal juhul surmaotsusega. Järgmine ülesanne oli saada kusagilt tööd, mis päästaks näljasurmast ning lõpuks hoolitsemine oma laste eest, keda oli vaja vaatamata ajastu õudusele koolitada ja ellu aidata.
Peale Stalini surma 1953. aastal asendus kõige koledam nõukogude aeg nõndanimetatud „Hruštšovi sulaga“. Nikita Hruštšov valitses Nõukogude Liitu kuni 1964. aastani. Tema siseriiklikud reformid oli suunatud repressiivaparaadi töö mõningasele ohjamisele ning stalinliku sisepoliitika pehmendamisele. Selge oli see, et ka Hruštšov, kes pärines Stalini lähikonnast, oli paadunud punapoliitik ja maailmavallutamise plaane hauduv koletis, kuid võrreldes Stalini ajastuga oli elu punase okastraadi taga muutunud mõnevõrre vähem eluohtlikuks. Punaste repressiivorganite masina pöörded muutusid pisut aeglasemaks. See oli aeg, mida nimetati „sulaajaks“.
Peale Hruštšovi sai võimule kommunist-hedonist Leonid Brežnev. Tema valitsemisaeg lõppes 1982. aastal ja seda aega on nimetatud „seisakuajastuks“. Represseerimine ei kasvanud, aga samas ka ei kahanenud võrreldes Hruštšovi ajaga, kuid nõukogude süsteem hakkas võitluses lääneriikidega ilmselgelt kaotama nii rahvamajanduse, sõjalise võimekuse kui ka rahva elatustaseme näitajate poolest.
Võrdluses eluga „lääneriikides“ ei kannatanud elu ENSVs välja mingit kriitikat. Selleks ajaks olid elust lahkunud paljud Eesti Wabariigis elanud kodanikud, kes mäletasid omariikluse aega. Nende lapsed – põlvkond, kuhu kuulun mina ja peale mind sündinud inimesed – said aru, et elu „läänes“ on parem, värvilisem, kirevam, põnevam ja vabam. Tõsi on ka see, et tegelikult mõtles minu põlvkond vabaduse all eelkõige vabadust tarbida. See inimese sisse paigaldatud vajadus tarbida ja kogeda pidevalt midagi uut oli lõpuks põhitegur, mis murendas raudbetoonist ja hävimatuna mõjunud nõukogude võimu. Inimeste soov olla tarbija seljatas igasugused ideoloogilised „tõed“ ja loosungid.
Minu põlvkonnale algas aga kõik suurtest „Päikeselinna“ lugudest raamatus „Totu ja tema sõprade seiklused“ (Nikolai Nossovi lasteraamat), mis tõlgiti eesti keelde 1966. aastal. Algas kõik lastele mõeldud tantsudest „Šooder“, „Pioneeride bugi“, „Lapaduu“ jne. Algas kõik aktustest, koondustest ja paraadidest nii lastele kui täiskasvanutele. Algas kõik Tallinna Taksopargi orkestri trummitüdrukutest ja Laine Mesikäpa laulupidudel leelotamistest.
Kõik see punase ajastu sotsiaalne butafooria pidi meile veenvalt tõestama, et nõukogude võim viib meid helgesse homsesse, isegi kui me sinna eriti ei kipu, ja et see (õnnelik homne päev) on sama paratamatu kui see, et alati tõuseb päike. Päike tõuseb aga idast.
Siis oli veel lastele mõeldud ETV muusikasaade „Entel-tentel“ ja täiskasvanutele mõeldud „Horoskoop“. Oli „Kalevi“ ringrajasõit Pirita-Kose-Kloostrimetsa motorajal ning „Kalevi“ korvpallikoondise tugev ja järjest tugevam esinemine Nõukogude Liidu korvpalliväljakutel. Minu noorusajal mängisid tantsupidudel „kitarristide ansamblid“, tüdrukute seelikud olid palju lühemad kui nende enesekindlus. Poiste püksid olid alt palju laiemad kui nende tehtult enesekindel jutt. Rohi oli palju rohelisem ja taevas palju sinisem kui praegu, ja mida kõike veel.
Minu põlvkonnal on vedanud selles suhtes, et pool elu sai elatud punasüsteemis, aga sellele järgnenud pool vabas turumajanduses ning taastatud omariikluses. Selline kogemus oli eestlastel läbi ajaloo vast ainult tsaaririigist vabanenud ja Eesti Wabariigi loonud vana-vanaisade ja vanaisade põlvkonnal. See on tohutu kogemus, mis vääris äranägemist ja kogemist – pääseda ikkest ja näha oodatut, ja paljudele sai osaks ka haruldane võimalus ehitada üles oma Eesti Vabariiki.
Sotsiaalpsühholoogid ja ühiskonnauurijad on ammu avastanud, et inimkoosluse ehk siis ühiskonna tegus osa – see osa inimestest, kes loovad, kirjutavad, maalivad, arendavad tööstust ja mõtlevad välja uusi lahendusi vanadele probleemidele, ühesõnaga edumeelne ja aktiivne avangard – ei ole kunagi ületanud 20 protsenti kogu ühiskonnast. Seega on enamus ühiskonnaliikmetest – 80 protsenti – olnud need keskmised, „kes koju tulevad“. Just need ajaga kaasa marssivad töötajad ja administraatorid, ametnikud, õpetajad, lasteaiatöötajad, trammijuhid ning maailma konservatiivseima elukutse esindajad arstid on need, kes moodustavad igas riigis ühiskonna põhiosa.
Minu põlvkond on järsku märganud, et elu aktiivsem aeg on lõppemas. Kätte on märkamatult jõudnud vanadus. Meil vedas, me nägime palju ja loodetavasti näeme üht-teist veel enne surma.
Tegelikult ei aimagi inimesed, kes on sündinud peale 1991. aastat Eesti Vabariigis, kuidas neil sünniajaga vedanud on. Nad ei tea, milline oli elu okupeeritud Eestis, nad ei tea oma valdavas enamuses, milline õudus valitseb meist ida pool, kus – Moskva ja Peterburg välja arvatud – kehtivad lõpututel venelaste aladel sisuliselt osastisvürstiriikide aegsed tavad ja inimesed on täielikus sõltuvuses kohalikest võimulolevatest atamanidest. Meist lääne pool vohab aga totaalne liberalism ja multikultuur, mis on küll „ilusasse pakendisse“ pakitud, kuid tegelikult eestlastele võõras oma kõikesallivuses ja lõputus „piiride avardamises“.
Parim aeg ja koht eestlastele elamiseks ja olemiseks on Eesti Vabariik. Tuleb vaid hoida seda riiki meile äratuntavas võnkes ja olekus. See on võimalik ainult vanadele traditsioonidele tuginedes ja seda nii ajalookäsituses kui ka tavades. Selleks, et käitumisnorm muutuks tavaks ja tava traditsiooniks, kulub palju aega. Traditsioonid kujunevad välja ja omandavad elujõu, kui nad on vastu pidanud ajaproovile. Traditsioonid ei ole juurutatavad valitsuste otsustega ega poliitikute nõudmistega.
Kaitske eestlaste traditsioone ja elutavasid. Vaadake, millised poliitilised jõud on järjepidevuse hoidmise poolt. Kui Eesti kaotab selle vaimse järjepidevuse, siis ta kaotab kõik. Pöördun siin eelkõige järeltulevate põlvede poole. Minu põlvkond on oma töö teinud ja alustab ausat pensionipõlve ikka jõudmist.
Tublid eakaaslased, teile on pühendatud minu entusiastlik marss.
Vanade entusiastide marss
Me pööningutel peidus kuulipritsud
ja keldrites on padrunite kastid
siit üle käisid omal ajal fritsud
siin omakaitsemehed maha lasti
on Hitlerstraße jälle Narva maantee
ja tundub et veel kuuleb rivisammu
taas Võidu väljak plats on Vabaduse
ja kannab seda nime juba ammu
me tänavatel kajas võõraid hõikeid
siit vallutajad üksteist peksid välja
on ajalugu teinud mitmeid põiked
ja ilmateade alati teeb nalja
me pole põdend Stockholmi sündroomi
sest idast tulnud hais on liiga vänge
me sügiseti teeme mahla ploomist
ja armastame väga mälumänge
ja enne kui saab otsa meie lugu
te kuulete meist veel ja ühtepuhku
veel enne kui kord löödud saame kasti
sest oleme me kõik entusiastid
