Eesti Vabariigi Valitsuse poole

Käesoleva aasta märtsi algul väitis Venemaa Eesti-suursaadik Nikolai Uspenski Peterburi ajalehes „Tribuna”, et Eestis represseeritavat vene õpetajaid ja õpilasi.

Eesti Välisministeerium kutsus Uspenski välja, et teda noomida, ent ei nõudnud ta lähetajariigilt, et pidevalt Eesti siseasjusse sekkuv diplomaat välja vahetataks.

Eesti riigi au ja väärikuse kaitsmise võttis enda peale Tallinna Mustamäe Reaalgümnaasiumi 11. klassi õpilane, Õpilasesinduse Assamblee peasekretär Sergei Metlev, kes leidis, et Uspenski oli oma intervjuus valetanud.

Vabadussõjas sõdinud Eesti koolipoisi moel julges Metlev välja astuda meie riigi au ja väärikuse kaitseks. Tunnustuse asemel sai ta koolijuhtidelt ja Tallinna ametnikelt aga hoopiski noomida (vt. „Postimees”, 13.03.2009). Eesti valitsuse liikmetest kaitses teda vaid haridusminister Tõnis Lukas. Rahvastikuministri büroo eelistas aga vaikida.

Loo traagika on aga hoopiski sügavamal.

Punaimpeeriumi lagunemise ja Eesti iseseisvuse taastamise ajal julges üks osa okupatsiooniajal siiasaabunud muulastest jääda oma asukohamaale ustavaks. Nad võtsid Eesti kodakondsuse taotlemisele aluseks (isegi veel segastes okupatsioonioludes!) Kodanike Komiteede jagatud rohelise kaardi, näidates seeläbi kindlat soovi saada Eesti Vabariigi kodanikeks. Teine osa muulasi aga jäi edasi vene šovinistideks, suhtudes meie riiki varjatud või varjamatu vaenuga, parimalgi juhul kui „ajutisse arusaamatusse”.

Eesti senised valitsused on suhtunud okupatsioonijärgselt siia jäänud muulastesse põhjendamatult ühe mõõdupuuga: meie sõpru tunnustamata, Eesti riiki ja rahvast vaenajaid aga paljastamata ja korrale kutsumata.

Kergemeelne suhtumine rahvusküsimusse viis 2007. aasta aprillimässuni. Mässujärgselt tulnuks Eesti võimudel kõigile Eesti-sõbralikele muulastele selgelt öelda, et meie riik oskab hoida ja hinnata oma sõpru, ent ka olla karm nii salajaste kui ka avalike vaenlaste vastu. Loodi aga hoopis olukord, kus võimude tegevusetus Eesti-vaenulike elementide ohjeldamisel (nt. aprillimässajate vaid sümboolne karistamine) solvab Eesti elanikkonda tervikuna, pannes paljud eestlased tõrjuvalt suhtuma kõikidesse muulastesse. Jaanalinnupoliitika mõjul üha kasvab Eesti-vaenulike muulaste jultumus, keda ju teadlikult ässitatakse ja rahastatakse idapiiri tagant. Teisalt aga kiusavad meile ustavaid muulasi taga nende siinsed, kuid Eestile ebalojaalsed rahvuskaaslased.

Kirjeldatud käitumisega soodustatakse otseselt Venemaa vaenuliku mõju kasvu Eestis, eriti aga siinsete venelaste (s.h. noore põlvkonna) seas.

Eeltoodut arvesse võttes nõuame, et Eesti juhtkond asuks lõpuks ometi käituma riigimehelikult. On hädavajalik, et Eesti võimud tunnustaks me riigile ustavaid mitte-eestlasi, samas aga ei lubaks vaenulike riikide diplomaatidel ja nende käsilastel karistamatult Eesti siseasjadesse (s.h. haridusellu) sekkuda.

Eesti Vabariigil peab olema julgust ja väärikust, et me siinseid teisest rahvusest sõpru hoida ja kaitsta, meie/nende vaenajaid aga kas korrale kutsuda või riigist välja saata!


Tartus, 28. märtsil 2009

Üksmeelselt vastu võetud Jüri Kuke 13. mälestuskonverentsil (üle saja osavõtja)

Üleskutsega on ühinenud:

Eesti Iseseisvuspartei
Eesti Rahvuslik liikumine
Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu
Noorteühing Avatud Vabariik
Akadeemiline Mälestuskeskus HEREDITAS

Märkmed: