Jüri Kukk sündis 1. mail 1940. Ta elas aastatel 1940-1958 Mõisakülas, kus lõpetas keskkooli; õppis seejärel Tartu Ülikoolis keemiat ning töötas sealsamas anorgaanilise keemia kateedris ja elektrokeemia laboris. Aastail 1969-1971 oli aspirantuuris, 1972. a. kaitses teaduskraadi. Keemiateaduste kandidaadiks sai Jüri Kukk 1973. Prantsusmaa ja N. Liidu teadusvahetuse raames viibis ta aastatel 1975-1976 teadustööl Prantsusmaal.
1970. aastate lõpus pühendus ta võitlusele sovetiokupatsiooni vastu. Rahvusliku meelsuse ja tegevuse, NLKP-le seljapööramise, kommunistliku poliitkasvatuse ignoreerimise pärast vallandati Kukk 22. juunil 1979 tema töökohalt Tartus. KGB Tartu osakond arreteeris Jüri Kuke 13. märtsil 1980.
1981. a. jaanuaris korraldati Tallinnas Eesti NSV Ülemkohtus Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle justiitsarveteõiendus, mille vastu kohtualused protestisid näljastreigiga, pidades endale alandavaks kommunistlikus õigusemõistmise paroodias kaasamängimist.
Jüri Kukk mõisteti süüdi, ignoreerides kohtualuse eluohtlikku seisundit ja arvukaid rahvusvahelisi proteste. Talle määrati 2 aastat vabadusekaotust üldrezhiimiga parandusliku töö koloonias. Mart Niklusele mõisteti 10+5 aastat.
Kohtuprotsess Jüri Kuke ja Mart Nikluse üle leidis ülemaailmset vastukaja.
Jüri Kukk piinati surnuks ööl vastu 27. märtsi 1981 Vologda vanglas. Põhjuseks peetakse protestinäljastreiki pidanud, eluohtlikus seisundis viibinud vangi ebainimlikku kohtlemist, lämbumist või lämmatamist tõenäoliselt ebaprofessionaalse kunstliku toitmise tagajärjel. Hukkunu lesk Silvi Kukk, võitluskaaslased Lagle Parek, Arvo Pesti, Eve Pärnaste, Enn Tarto ja Rünno Vissak matsid Jüri Kuke 30. märtsil 1981 Vologda kalmistule. Kuni karistusaja möödumiseni ei lubatud sealt lahkunu põrmu kodumaale tuua.
Sügisel 1989 korraldas Tartu Ülikool Jüri Kuke säilmete transpordi Vologdast Eestisse. Sama aasta novembris sängitasid Tartu Ülikool ja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei Jüri Kuke põrmu Kursi kalmistule.
Sõltumatu Infokeskus avaldas sJüri Kuke 70. sünniaastapäeva puhul Tartu Ülikooli aulas toimuvate Jüri Kuke mälestuskonverentside korraldaja, ühingu Hereditas juhatuse liikme Jevgeni (Jekki) Rjazini artikli, mille avaldame siinkohal kärbitult.
Mõisaküla märter
Eesti rahvuse ja riigi ajalugu seisab koos märgilise tähendusega isiksuste elulugudest. 20. sajandit ääristavad meie ajaloos kaks isiksust, kelle nimede algustähed on JK. Mõlemad on rahvuskangelased, kes aitasid eesti rahvast päästa punakatku-hukatusest. Sajandi alguses elas, võitles ja langes vapper sõjamees Julius Kuperjanov, kelle nime kannab meie Kaitseväe kuulus väeosa. Sajandi teisel poolel elas punaste anastatud Eestis tagasihoidlik teadlane, kes parema käekäigu puhul võinuks saada 70-aastaseks tänavu 1. mail.
Saatus tahtis, et Tartu Ülikooli keemiadotsent Jüri Kukest sai meie moodsa ajaloo keskne märter XX sajandi teise poole vastupanuvõitluses punavõimude vastu, kommunismivang, kes võitles vapralt lõpuni ja kaotas julma kohtlemise tulemusena 1981. a. oma elu.
Tegemist oli välismaal tuntud keemiateadlasega, kelle julge vastuhakk inimvihkajalikule punadiktatuurile oma kodumaal tegi temast rahvusvaheliselt tuntuima vabadusvõitleja sovetiaja Eestis. Temast sai üpris erandliku kohaga rahvuskangelane Balti riikide vastupanuvõitluses. Demokraatlike riikide akadeemilise ja laia üldsuse protestiliikumisele kartmatu eestlase vaenamise vastu kurikuulsa kommunistliku partei timukate käe läbi aitas kaasa Eesti filmimees ja raadiopublitsist V. G. Karassev-Orgusaar, kes oli sunnitud 1970. aastail pagulusse Prantsusmaal.
Rahvuskangelase mälestamine sai hoogu riikluse ja iseseisvuse taastamise aastail, eelkõige Tartu Ülikooli juures tegutseva Akadeemilise mälestuskeskuse HEREDITAS in memoriam JÜRI KUKK taganttõukamisel, aga samuti Mõisaküla gümnaasiumi poolt.
Eesti muinsuskaitseliikumise juht ja väljapaistev poliitik Trivimi Velliste algatas selle sajandi hakul mõtte vändata rahvuskangelasest Jüri Kukest niihästi tõsielu- kui ka mängufilm. Ometi jätab XX sajandi ühe tähtsaima rahvusliku võitleja meelespidamine veel palju soovida. Muuhulgas puudub väärikas ausammas meie märtervabadusvõitlejale.
Selle artikli autori isiklikuks eelistuseks on märtervabadusvõitlejale ausamba kerkimine Tartusse, näiteks Toomemäe jalamile, äsja tegevuse lõpetanud TÜ vana keemiahoone kõrvale. Selles hoones asub nimelt labor, kus rahvuskangelasel möödus mitu tööaastat, just sinna tulebki rajada üks Jüri Kuke muuseumi üksusi. Leian, et oleks kangelase mälestuse vääriline, kui kodumaine ja pagulasüldsus tuleks ausamba püstitamisega toime Jüri Kuke 75. sünnipäevaks, mis jõuab kätte juba viie aasta pärast – AD 2015. (SI/EE)
