Autor: Jüri Kuuskemaa, kunstiajaloolane

Näib nii, et kasuliku pinna ruutmeetrite maksimeerimine ja neilt saadava kasumi hulk on saanud määravaks ehitustegevuse kavandamisel kinnisvaraarendajate poolt, kes suruvad oma plaane peale arhitektuuri ja ehitusega tegelevatele ametkondadele. Populaarseks sõnakõlksuks on osutunud “miljoni dollari vaade” kerkivatest uusehitistest, eeskätt kõrghoonetest.

Sel taustal on jäänud varju tõdemus, et Tallinna kõige tähtsamaks kunstiteoseks ja vaatamisväärsuseks on ajalooline siluett. Seda pole paraku võimalik hinnata ei kasuliku pinna ruutmeetrites ega vaatamisest teenitavas kasumis. Ent seesinane siluett moodustab osa avalikust linnaruumist ning pälviks säästmist igast ilmakaarest vaadatuna. Nagu me teame, on vaade lõunakaarest juba ohvriks toodud Tallinna “Manhattani” rajamisel Liivalaia-Stockmanni piirkonda. Kui palju võib veel loovutada vabaturulikule ehitushoole?

Ehk tasub kõigepealt meenutada, kuidas vanasti linnakvartalite harmoonilist mastaapi ning vaadete avatust hoiti.

1672. aastal kaebas Tallinna Mustpeade vennaskond kohtusse uhke aadlimehe, kuningliku Tartu õuekohtu kohtuniku Axel von Roseni. Toosinane oli hakanud ehitama ülimoodsat Hollandi barokkstiilis linnapaleed otse vennaskonna kõrvale. Seda aga seesugusel häbitul ja seadusvastasel kombel, et uusehitis oli kerkinud juba kahe kivirea võrra kõrgemaks kui linna ehitusnormid seda lubasid ning kavatses veelgi ülbemalt kõrgustesse pürgida. Paraku ehk õn-neks kehtisid auväärse sadama- ja kaubalinnas seesugused ehitusmäärused, mis ei meeldinud von Rosenile. Nimelt sõnastas raad nende eesmärgi järgmiselt: “Kellelgi pole õigust varjata naabri eest õigust temale kuuluvale osale õhust ja päikesest.” Riigikohtunik jäi kohtus kaotajaks ega tohtinud oma maja kõrgemaksehitamist jätkata.


Tallinn seljatas Rio


Linna määratud punase joone mõiste ei tähistanud üksnes tänavafrondi kulgemist, vaid ka erahoonete kõrgusjoont, et vältida vaesemate ja tagasihoidlikumate naabrite ületrumpamist rikkamate ja ambitsioonikamate poolt. See tingis keskaegse Tallinna kujunemise linnaks, mille tänavaseintes ja siluetis kõrguvad ühtlase tasemega argise elu-, kaubandus- ja kommunaalhoonestuse kohal kaitsetornide teravikud, raekoja ning kirikute sööstukad tornid, mis osutavad igaviku poole, andes linnale spirituaalsuse. Sadakond aastat tagasi arutasid mõned ilma näinud kohalikud aadlimehed, mis linn maailmas on merelt nähtuna kauneim. Kandideerisid Napoli, Rio de Janeiro ja Tallinn. Valik langes Tallinnale.

Nõukogude ajal nimetasid mõned alaväärsuskompleksiga kohalikud kodanikud Tallinna silueti põlglikult “kilukarbietiketiks”, mida kahjuks tänini pruugitakse. Aimamata, et see on miljarditevääriline, suuresti tingides Tallinna vanalinna arvamise UNESCO maailmapärandi nimekirja. Muinsuskaitse ja Tallinna peaarhitektid püüdsid vanalinna siluetti siiski igati säästa. Kehtestati vaatesihid nii Pirita ja Merivälja kui ka Paldiski maantee ja Õismäe poolt, kuhu keelati ehitada kõrgemaid hooneid, mis oleksid siluetti lõikunud või sellele väga lähedale tikkunud. Ka vaade merelt kanoniseeriti.

Esimene taandumine puristlikust siluetipieteedist oli hotell Viru. Seda projekteerinud arhitektid olid soovitanud asukohaks Russalka lähikonda Pirita tee ja Narva maantee hargnemispaigas. Selle paiga olla maha laitnud KGB. Pagaripoisid väitnud, et linnast öösiti purjuspäi hotelli tuigerdavaid Soome turiste ei jõudvat nii pikal teel keegi turvata. Ehitatagu lähemale. Nii ka sündis.

Nüüd, mil meil on ehk KGB-st jõulisemadki turvafirmad (nagu klientide peksmine klubis Amigo näib kinnitavat), võiks Sokos hotell Viru end laiendada kas või Koplisse, ehk ka Lasnamäele. Leidis ju UNESCO ehitusekspertki, et senisel hotellihoonel on moodsat stiilikust, mida ei tohiks Viru Poja ehitamisega varjata. Seesinane “väike moorlane” võiks ju iseenesest osutuda minimalistlikult elegantseks, ent ta suurendaks niigi vanalinnale liiga lähedal paikneva Viru mahtu, kasvatades koha koormust, vähendades avalikku linnaruumi ja kahandades vaatesektorit vanalinnale Narva maantee poolt.


Sild üle Narva maantee?


Vaadet ohustab ka seni annuleerimata Viru keskuse detailplaneeringu teine järk, milles on ette nähtud ehitada sild üle Narva maantee, sidumaks kaubanduskolossi postimajaga. Hoidku meid Issand sellise “õnnistuse” eest! Viru keskusest üle tee vanale kaubamajale jõhkralt näkku lajatav kaubakoridor peaks olema linnaisadele piisavalt hoiatav eksempel, et sama tõugu uusi “Semiramise rippaedu” mitte enam lubada.

Ehitusrünne vanalinnale ida poolt on praegu kestmas endise Rotermanni kaubamaja lammutamisega, nõnda et ainult fassaad jääb püsti, selle taha kerkib suurem ehitusmaht. Ausalt öeldes arvan, et siinkohal pingutasid sõbrad muinsuskaitsjad üle. Hilise kroonuklassitsismi laadis kaubamaja täielik lammutamine ja koha hoonestamata jätmine oleks võimaldanud laiendada Viru väljaku pimeda kurviga nurka, suurendades liiklusohutust.

Ent enam paneb muretsema ehitusrünne Musumäe taga, keskaegse Hinke torni juures. Juba aastat kolmkümmend tagasi sooviti selle jalamil paikneva kahe väikese majakese asemele ehitada midagi suurejoonelisemat, mis seoks Urla maja Pärnu maanteel ja Vladovsky projekteeritud hoone Valli tänavas samal kõrgusjoonel. See näib olevat põhjendatud tänavafrondi ühtlustamise nimel, ent sulgeks “õhuaugu” Hinke torni kõrval ja vaatepilu vanalinnale. See aga oleks mitte lihtsalt kurjast, vaid lausa kuritegu vanalinna vastu.

Meil on teatavasti säilinud 28 keskaegset linnamüüritorni ning kolm fragmentidena. Nende kinniehitamist ei või lubada. Ometi on Hinke torni varjamiseks uhiuus projekt liikvel.

Vaimustuda ei saa ka sellest, et Kalevi siseujula ümberkujundamisel ühe Belgia linna nime kandvaks kümblusasutuseks lisati senisele ehitusmahule viiekorruseline hotelliplokk. See sulgeb osakese Mere puiesteelt Tallinna tornidele avanenud vaatest. Mitte küll palju, aga siiski.


Ära solgitud Balti jaam


Vaadete säilitamisega on lood nigelad ka lääneküljel, Toompea jalamil. Muinsuskaitsel pole õnnestunud kokku leppida looduskaitsega, et teha ülekasvanud puudele Stenbocki majast Toompea lossini harvendusraiet, sest varsti ei paista Balti jaama eest vanalinna poole vaadates miskit muud kui vanad ja ürgvanad puud, justkui oleks saabutud ürgmetsa või Okasroosikese lossi juurde.

Hiljuti lõi üks üle aastate Tallinna väisanud moskvalane jahmunult käsi kokku, kui rong Balti jaama hakkas sisse sõitma: “Mida te küll oma kauni linnaga olete teinud!?” Tema nördimuse kutsusid esile Balti jaama kõrvale äsja kerkinud betoon-klaaskarbid, hotell ja ärikeskus. Ei saa salata, et minagi olin imestunud, kuidas küll needsinased ilma vähimategi avalike protestideta teoks on saanud. Senine vaatemänguline sissesõit Balti jaama on tõepoolest saamahimust ära solgitud.

Huvitav, kuidas küll linn ei taibanud mõista anda, et Ülemiste jaama kandis on rohkem vaba ruumi? Projekte läbivaatavate, retsenseerivate ja kinnitavate ametnike hoiak, eelistades “arendaja” teenimishuvi linnakodanikule ja reisijate vaatamis-õigusele, on linlastele järjekordselt karuteene ja väärarenduse osutanud.

Tahaksin loota, et linn “Viru Poja sõjas” järele ei anna. Kui mõni varem sõlmitud ehituskokkulepe satub vastuollu vanalinna vaadeldavusega, tuleb viimast eelistada. Odavam on maksta kahjutasu arendajatele kui Tallinna vanalinna kustutamine UNESCO maailmapärandi registrist Viru Poja tõttu. See oleks ülihalvaks signaaliks maa-ilmale Euroopa kultuuripealinna tiitlile pürgivast Tallinnast. Me pole siiani osanud reklaamis ära kasutada selles aunimekirjas oleku põhisõnumit: Tallinna vanalinn kuulub 130 kõige väärtuslikuma ajaloolise linna hulka maailmas!


Probleeme on kõikjal


Toomas Paaver, arhitekt

OÜ PAIK Arhitektid


Kaootilist arengut näitab näiteks see, et liigse valglinnastumise probleem hakkab jõudma Tallinna ja Tartu kõrval ka väiksematesse linnadesse. Linna laialivalgumine on sageli linnavalitsuse kontrolli alt väljas, sest naabervallad teevad otsused iseseisvalt. Seal aga vaadatakse asja oma mätta otsast. Sellel probleemil pole lihtsat lahendust – hea oleks riigi tasemel luua mõni tugevam planeerimise ja selle valdkonna õigusloomega tegelev asutus, kes suudab olukorda laiemalt vaadata kui üks omavalitsus. Probleemiks on linnaruumiga halvasti seotud maanteeäärsete ärikeskuste teke, üldine autode eelistamine jala-käijatele, tuimade standardlahenduste kasutamine originaal-projektide asemel, hoolimatus olemasolevate väärtuste vastu.


Margit Kärner, arhitekt

Koko Arhitektid


Viimastel aastatel on näha olnud, et Tartu muutub autokesksemaks, väikepoed kaovad ja elu kandub äärelinna. Jättes kõrvale arhitektuurse ja mahulise lahenduse, pean siiski õigeks Tartu kaubamaja asumist kesklinnas. Kui inimesed on linnaäärsetes uutes kaubanduskeskustes, muutub linnasüda elutuks muuseumiks. Sama kehtib ka bussijaama ja turu kohta. On kõlanud kriitika, et kuna Emajõe Ärikeskuse piirkonda on tekkimas uus Tartu ärikeskus, ei ole turu ega bussijaama jaoks seal enam kohta. Pean seda otseseks rünnakuks elu mitmekesisusele.

Märkmed: