Eelmisel nädalavahetusel Tbilisis toimunu ei ole võrreldav klassikaliste võimumängudega endises liiduvabariigis. Sarnaselt 1990-ndate algusega Kesk-Euroopas pühiti president Eduard Ðevardnadze demokraatliku opositsiooni poolt täielikult võimult. Meeleavaldajad kandsid rinnas roose, siit ka nimetus: rooside revolutsioon.
Ðevardnadze polnud kindlasti klassikaline autoritaarne juht. Pigem on ta sarnane oma kunagise bossi Mihhail Gorbatðoviga. Nii proovis ka tema läbi viia poolikuid reforme, millest ainsana õnnestus välispoliitika ja sõnavabaduse reform. Grusiinidel polnud piiranguid parteide loomisel, tegutses vaba ajakirjandus, sajad ja sajad Gruusia üliõpilased õppisid välismaal, Gruusia taotles NATO liikmestaatust.
Ðevardnadze vanad instinktid kerkisid pinnale seoses valimistega. Nagu paljud teisedki endised Nõukogude liidrid suhtus ta valimistesse suure umbusuga. Paradoksaalsel kombel oli ta ise nõustunud rahvusvaheliste vaatlejate laiaulatusliku kohalolekuga. Ja kui valimised toimusid, tahtis ta kolmelt tugevalt demokraatlikult parteilt võidu napsata, võltsides valimistulemusi. See tekitas plahvatusohtliku olukorra, mis koos väga raske majandussituatsiooniga viisid vägivallatu revolutsioonini.
Tðehhi sametrevolutsiooni ja Eesti laulva revolutsiooni kõrvale on astunud Gruusia rooside revolutsioon. Ðevardnadze lahkus vägivallata ja ma usun, et ajalugu pole tema suhtes üleliia kriitiline. Rooside revolutsioon näitab positiivselt ka Eesti jõupingutusi Gruusia abistamisel, sest meie partnerid Gruusias, näiteks kaitseminister Davit Tevzadze, käitusid väärikalt ega pööranud oma relvi rahva vastu.
Kogu SRÜ kihab kui üks suur sipelgapesa
SRÜ liidrid jälgivad ·evardnadze saatust murega. Gruusia uus valitsus tuleb poliitilistelt seisukohtadelt, aga ka vanuselt, vaimsuselt ja hoiakutelt hoopis teistsugune kui klassikaline SRÜ postkommunistlik juhtkond. Ka mujal SRÜ-s tõstab demokraatlik opositsioon jõuliselt pead. Seetõttu on ka reaktsioonid rahvarevolutsioonile Tbilisis olnud valdavalt neutraalsed, kohati vägagi kriitilised.
Vene juhile Vladimir Putinile on sündmused Tbilisis samuti muret tekitanud. “Gruusia sündmuste taustal on jõuga ähvardamine,” viitab Putin opositsioonijõududele. “Need, kes organiseerivad ja julgustavad selliseid aktsioone, peavad kandma vastutust Gruusia rahva ees.”
Targemad pööravad riigid täieliku demokraatia teele
SRÜ riigid teevad toimunust kindlasti erinevaid järeldusi, eriti kui arvestada, et rahvusvaheliselt keskendub meedia ja rahvusvaheliste organisatsioonide tähelepanu nüüd hoopis rohkem valimistele SRÜ riikides. Legend sellest, et mingid kultuurilised eripärad ei luba demokraatlikke valimisi korraldada, hakkab kaduma.
Opositsioonijõud hakkavad paremini tunnetama oma jõudu. Nii ütleb Armeenia opositsioonilise partei liider Kotðaryan, et Gruusias toimunu “võib põhjustada ahelreaktsiooni Armeenias”. Targemad SRÜ riikide liidrid mõistavad, et demokraatiat ei saa anda tükikaupa ja proovivad oma riigid täielikult demokratiseerida. Teised proovivad kruvisid juba eos kinni keerata.
Juba paar päeva pärast Tbilisi sündmusi jättis Moldova president Voronin ära memorandumi allakirjutamise, mis pidi säilitama Vene vägede kohaloleku Transnistrias stabilisatsioonijõudude nimetuse all.
Protestidemonstratsioonide vältimiseks loobus Voronin separatistidega allakirjutatavast leppest, Venemaa president Putin jättis ära planeeritud visiidi Moldovasse memorandumi sõlmimise pidulikule tähistamisele.
Gruusia rooside revolutsiooni tähtsus ületab kaugelt Gruusia territooriumi suuruse või rahvaarvu, see võib muuta kogu SRÜ olemust. Gruusia on samasuguses tõrvikukandja, eelkõndija staatuses, nagu olid Balti riigid endises Nõukogude Liidus. Seetõttu on ka palju neid, kellele uus eksperiment ei istu ja kes meelsasti näeksid, et demokraatlikud reformijad endale tõsiselt näppu lõikaksid. Kesk-Euroopa kogemusest lähtudes võivad reformijad ennast kõrvetada paari aasta jooksul. Arvestades Gruusia riigi üliraskeid olusid – tühi riigikassa, võimsad separatistlikud liikumised, sügav korruptsioon –, võib see kõik aset leida vähem kui aastaga. Peaksime Eestis tõsiselt mõtlema, kuidas saaksime Gruusia uut, demokraatlikku valitsust aidata.
Eesti jaoks on kindlasti huvipakkuv, millised on Venemaa järeldused Gruusia sündmustest. Venelased leidsid ennast ootamatult vahendamas Gruusia demokraatliku opositsiooni võimuletulekut, kelle NATO- ja Euroopa Liidu meelsus on veelgi kindlam kui president ·evardnadzel. Kuid alternatiiv oleks olnud palju hullem: siduda ennast ülimalt ebapopulaarse riigipeaga, keda ei toeta isegi tema oma relvajõud.
Venemaa valitsuse ees on nüüd dilemma: kas proovida hoida uue Gruusiaga häid suhteid, hoolimata nende läänemeelsusest, või sellele vastandudes raskendada Gruusia majandusolukorda ja toetada separatistlikke liikumisi AdÏaarias ja mujal Gruusias. Vene valik kõneleb meile palju sellest, millises suunas Venemaa ise liigub, millisena soovib ta näha SRÜ-d ja oma teisi naabreid.
Jüri Luik nõustas 2001–2002 rahvusvahelise nõustajate grupi liikmena Gruusia kaitsereforme. Selles loos avaldab ta isiklikku arvamust.