Jüri Reinvere (Foto: Harri Rospu)
Reet Weidebaum
http://kultuur.err.ee/v/muusik...
Klassikaraadio saates "Suvila" oli külas helilooja Jüri Reinvere, kes rääkis Euroopa kriisi, oleviku, tuleviku ja lootuse teemadel. Mõistagi tuli juttu ka muusikast.
Jüri Reinverel on tiitleid palju, ta on nii helilooja, esseist, poeet, mõtleja. Kõige tähtsamaks peab ta aga heliloojaks olemist, rääkis ta "Suvila" saates antud intervjuus.
"Elus peab oskama õigeid valikuid teha. Minu iseloom on selline, et olen huvitatud paljudest asjadest korraga ning mul on olnud õpetajad, kes on seda soosinud," ütles Reinvere. "Kuigi võiks ju mõelda, et keskendumisel ühele alale on omad eelised, siis on sel ka raskused, aga olen otsustanud neid kanda."
Helilooja ei arva, et loomingu mitmekesisus, infoküllus teeks publikule vastuvõtmise raskemaks, küll aga võib nii ajakirjanikel kui muusikateadlastel olla raskusi kogu info mahutamisega. "Aga publiku puhul on teistpidi. Inimesed ei soovi olla kitsas ahenenud maailmas."
Saatejuht Reet Weidebaum tõi välja, et kui Reinvere tekste korraga läbi lugeda, siis võib depressiooni langeda, sest kogu lootus kaob. Reinvere ise pole enda sõnul veel lihtsalt jõudnud lootusest kirjutada. "Tahan kirjutada ka helgest tulevikust, jõuan selleni, ma luban," ütles ta.
Samas arvab Reinvere, et tõsistest asjadest peab rääkima. "Inimesed küsivad tihti, kas need küsimused on tõesti nii tõsised. Oleneb, kust vaadata. Põhjamaades kiputakse asju nägema leebemates toonides kui Euroopas, kus seistakse teravalt probleemide keskel. Olen alati leidnud, et minu ülesanne on viia tähelepanu asjadele, mis meie praeguses maailmas on olemas ja väga tõsised."
"Põhiline näide on see, et kas tänapäeval haridus enam garanteerib midagi võrreldes sellega, mis see oli 120 aastat tagasi, kus see, kes sai hariduse, sai ka hea elu peale? Praegu tähendab haridus seda, et kaotad teenimisaastad ja maandud tõenäoliselt tööle, kus teenid vähe. Meil on ühiskonnas palju illusioone, me ei näe tegelikku ühiskonda selgelt ja see tuleb sellest, et meil on toit laual. Lääne-Euroopas naljalt seda pole, et inimesed lausa nälgiks," lisas Reinvere, et tänu küllusele oleme kaotanud võime probleeme kainelt näha.
Euroopa tulevikku näeb ta süngelt. "Ma ei näe, et Euroopa poliitilisel kaardil oleks jõude, kes suudaks takistada seda, mis on käivitunud," ütles ta. Lisades, et selleks oleks vaja professionaalset poliitikat.
"Olen alati imestanud, miks on "professionaalsus" Eestis sõimusõna. See tähendab siin midagi kretiinset ja kangestunud," tõi Reinvere välja, et professionaalsus ei tähenda samas ka emotsioonaalsete impulsside järgi toimimist. Tema sõnul ei piisa ühest ega ka kümest mõistlike ja arukate lahendustega poliitikust, vaid vaja on tervet põlvkonda. "Selle tõttu on käivitunud ka tumedad jõud, ma ei näe, et neid miski peatada suudaks, sellepärast olen pessimistlik."
"Kahjuks inimene kipub olema rumal, aga ta on seda olnud juba aegade algusest saadik, see pole midagi uut. Me ei oska hinnata seda, mis meil on, oskame õppida ainult läbi kaotuste," lisades, et tegelikult on sõdadel puhastav jõud koos kogu õuduse ja hirmuga. "Tuleviku sõdadel on see hirmus asi, et need ei jää lokaalseks, vaid on võimalik hävitada tervet inimkonda ja ma arvan, et see ka ükskord juhtub," ütles Reinvere pessimistlikult, kuid lisas, et peame siiski jõudma elu positiivsete jõududeni.
Reinvere, kes ütleb, et elu tähtsaim projekt on elada, hakkas luuletusi kirjutama ja kirjalikku eneseväljendamisse tõsisemalt suhtuma alles Berliinis elades. "Mul pole kunagi olnud unistust saada ooperiheliloojaks, samuti pole kunagi soovinud luuletusi kirjutada. Täiesti vastupidi, mul oli selle koha pealt tühjus hinges. Ühel päeval lihtsalt hakkasin kirjutama. Need muutused tuleb alati osata vastu võtta."
Järgmisel nädalal saab kuulata Jüri Reinvere uut vokaaltsüklit "Kaduva valguse laulud". "Vokaaltsükkel ja ooper on erinevad maailmad. Vokaaltsükli puhul on oluline lauljat väga kaua ruineerida. Ooperis on jälle rollid väga väikesed, seal on võimalik väikevormidega mängida," ütles ta.
Tsükkel oli algselt plaanis saksakeelsena. Võrreldes inglise keelega pole saksa keeles aga paindlikkust. "Inglise keeles on teatav standard ja leplikkus keele suure sulandamise suhtes, saksa keeles see puudub ja kirjanduslikult tuleb sinna tohutu pagas kaasa, mida pead selles keeles kirjutades kõike teadma."
Toimetas
Jaanika Valk
