helilooja
2. juuli 2017
Jüri Reinvere. | FOTO: Repro
http://arvamus.postimees.ee/41...
Samal ajal kui eestlased muretsevad hirmsasti asjade pärast, mille pärast väga ei peaks muretsema, ei märka me, kuidas lätlased oskavad leida edukamaid käike, kirjutab helilooja ja esseist Jüri Reinvere.
Nagu me tihti räägime: me eestlased muretseme endale maja, muretseme endale auto ja lapsed, lõunamere puhkused, me muretseme endale nädalalõpulõõgastused ja ilulõikused. Ja selle lõputu muretsemise juurde me muretseme ka oma tuleviku pärast – aga kui see lõunamere puhkuse muretsemine läheb kuidagi libedamalt elu söögitorust alla, siis tuleviku muretsemine käib hästi süngelt, mingi rusuva-vaikse eelarvamusega.
Umbes sedamoodi, et pimeduses luurab surm. Loen siit Saksamaalt Eesti lehti ega või hommikuti ära imestada: küll muretseme tänavakorraldustööde, eesti keel ja kultuuri pärast, kõigest hästi läbisegi ja pealegi tihti täiesti arusaamatutes kohtades. Seal, kus peaks muret tundma, tihti – mitte piuksugi.
Hea näide on mure eesti keele ja kultuuri tuleviku pärast. Tihti on see muretsemine ähmane, ilma selgete kontuurideta, mingil imelikul põhjusel argumendina aga kõlbab ta tihti juba vägagi konkreetsetele tegudele. Huvitav, huvitav! Tegelikkuses on eesti keelel ju hiilgav olukord. Ta on ümbritsetud riigiga, kes on andnud talle selged raamid. Enamik räägib eesti keelt koduriigis ainsa emakeelena. Me ei õõtsu mingites kreoolkeelte soos, Eesti Keele Instituut valvab seda nii öösel kui ka päeval.
Miljoni kõneleja kohta on seda oi kui kohutavalt palju. Seda ei tohiks mitte mingil juhul alahinnata. Ja ma ei tea, kust see suremise jutt. Alles hiljaaegu seati näiteks Suurbritannias üles eesmärk tõsta kõmri keele kõnelejate hulk miljonini, kuulsat baski keelt räägib esimese keelena vaid 27 protsenti baskidest.
Kumbagi keelt toetab küll instituut, kuid ka romanši keelt toetab instituut ja selle keele olukord on juba kordades raskem – korda valvav instituut ei määra veel kõike. Meie paljud sugulaskeeled pole enam pea kellelgi ainukene emakeel, rääkimata sellest, et näiteks sama olukord valitseb 7,6 miljoni valgevene keele rääkija hulgas. Ainult portugallastelt olen veel kuulnud sedasama suremise juttu, nemad arvavad miskipärast, et nad on väike keeleruum.
Me oleme nii privilegeeritud olukorras, et seda on raske uskuda. Ja – olgem ausad – tegelikkuses end ikka väga kõrgele kahesaja aastaga üles töötanud. Meie vastu saab ehk ainult Island. Ja kohe lisan: Islandit pole ajaloo jooksul pooltki nii totaalselt hävitatud, tema juurde pole keegi eriti palju kordi sisse sadanud ja teisi keeli jõuga pähe määrinud.
Me ei näe, et siin ja praegu miski eesti keelt ohustada võiks. Kui tekib poliitiline kriis, laguneb palju muudki, mitte ainult keele järjepidavus. Ülejäänud eesti keelt ohustavad tegurid on kas oletatavad või globaalsed, see tähendab sellised, millega peavad kõik riik-keele-sümbioosid kuidagi hakkama saama.
Umbes sama asi on kultuuriga üldse – mina küll ei tunneks erilist suurt muret eesti kultuuri kestvuse üle, tegijate hulk on rohke, noorsugu on huvitatud kultuurist ja tahab eluga kaasas käia. Vastupidiselt sellele, enamikus lääneriikides valitseb suur tahtmatus kõige ees, selline, mis nagu üks kleepuv materjal kõiki enda uimaga kaasa veab.
Suur osa Eesti rahvast tegutseb millegi saavutamise nimel. Jällegi, mitte üldse niisama enesestmõeldav fakt. Saksamaal ei pea suurem osa noorsoost oluliseks millestki huvituda, sama olukord valitseb USAs ja Prantsusmaal. Inglismaal ei paistnud asi eriti teine olevat, kui seal poleks Brexiti-hääletus suure osa rahvast sõna otseses mõttes valvsaks ehmatanud, nagu oleks keegi sügavast unest äratanud.
Ühesõnaga – Eestis on palju tervet, palju rohkem, kui rahvas seda ise tundub tajuvat. Need kohad, mis võiks murelikuks teha, on teised.
Näiteks ei ole ma siiani aru saanud, miks Eestis ei olda teadlikud sellest, kuidas lätlased meile – ja mitte ainult meile – kultuuri valdkonnas rahvusvaheliselt igal pool silmad ette annavad. Läti kunstnikke surub praegu Euroopas peale igal pool, nad tulevad väga hästi võrgustunult, nüüdisaegsete võtetega – ja saavutavad tõsise menu. Ma rõhutan, tõelise, kestva menu – mitte sellise pealiskaudse, mis mõnes festivalikavas ruttu ära kustub nagu linnukene ruudus.
Meil aga on mingid teised, veidi lapsikud haigused: viibisin just äsja kogemata ühel teaduskonverentsil oma sõbra, soomlasest ajakirjaniku palvel. Seal viibinud eestlasest kõnelejale tungisid saalis olevad eestlased kallale ja asusid jõuga tema teese teiste ees purustama. Mu kaaslane vaatas mulle imestades otsa ja ütles, et «kui mina siin praegu niimoodi teisele soomlasele teeks, mind lastaks Helsingin Sanomatest lahti».
Ma ei tunne Läti olusid piisavalt hästi, et esineda põhjaliku analüüsiga, mis nende muutust viimase kahekümne aasta jooksul on ajendanud, kuid vaadeldes kõrvalt, on mul jäänud silme ette, et põhjusteks sellele võiks olla kaks järgmist asjaolu. Võrreldes Eestiga puudub neil selline lakkamatu rahavool nagu Soome massiturism, teiseks, lätlased ei tunne valehäbi Vene kultuuri ees. Vastupidi, nad on õppinud ja omandanud Vene kultuurist kõik mis vähegi on andnud omandada, et see nüüd läände eksportida – pealegi, teatava uhkusega: Moskva kool on paljudel erialadel kvaliteedi tunnus, ja seda just nimelt läänes.
Eestis aga tundub puuduvat nii üks kui ka teine, tõeline riiklik häda end rahvusvaheliselt kehtestada, sest majandusel läheb siiski piisavalt hästi, et selles rahvusvahelises bridžimängus kiibitseda – ja meil on miskipärast tungiv soov end teatud osast oma juurtest «välja kirjutada». Mõtlen selle all vajadust end ilmtingimata Ida-Euroopast ja Venemaa kultuurilistest sidemetest puhtaks pesta.
See soov on mõistetav, kuid kindlasti ei too praeguses rahvusvahelises maastikus meile kasu. Jällegi hoopis vastupidi, hoiab meid tagasi kordamast meie vanu mantraid meie erilisuse, sinisilmsuse ja isoleerituse kohta, mis mõjusid rahvusvahelisel areenil ehk ainult 1990ndatel.
Teine häda on piirduda kiire ja näilisega. Loomulikult saame niimoodi oma linnukese Euroopa rahvaste kirjus raamatus kirja, pikaajalisem mõju sellel on olematu. Meie naaberriikidest needsamad Soome ja Läti on võtnud suuri samme, et kehtestada end kaardimängulauas tõeliste tegijate, mitte kiibitsejatena – näilisustega aga seda ei saavuta. Selles võitluses sörgime kaugel teiste järel sabas.
Olgu nii, kuid ikkagi tuleb tegutseda. Iga nime taga on võitlus, ometigi on nad hädavajalikud, sest muidu on meil ainult olevik – ja tulevikku ei ole. Soomlased kunagi oskasid seda – praegu, pärast pikka aega oma mitme järjestikuse tülitseva valitsusega, on see oskus väga takerdunud ja rahavoolud kandunud küll sinna, küll tänna, kelle taskusse juhtub. Lätlased miskipärast oskavad seda just praegu hiilgavalt – ja tegutsevad õiges kohas, õigete inimestega, õigel ajal. Väga tihti näen eestlasi tegelemas õigel ajal, vales kohas, kahtlaste inimestega.
Miks näiteks lätlased oskavad seda, leida õige koht, õiged inimesed ja õige hetk – ning eestlased mitte nii väga? Mina tunneks selle üle muret. Panna silmad kinni ja öelda, et lätlasi pole olemas, ei aita eriti. Sellegipoolest, nagu alguses ütlesin, ei tohiks mingil juhul karta tonti seinal – või veelgi enam, tonte, mida pole. Meil on palju väga hästi, liigagi hästi. Liigagi hästi, et seda päriselt tunnetada ja näha.
jüri reinvere