Jüri Saar, Tartu Postimees
Rahvusvaheliselt aktsepteeritud definitsiooni järgi tähendab korruptsioon võimu väärkasutamist isikliku kasu saamiseks avalike huvide arvel. Korruptsioonikuriteod on riigiti sätestatud erinevalt ja Eestis võib sellisteks pidada enam kui neljakümmet kuriteoliiki. Need on muu hulgas altkäemaksu või pistise andmine, võtmine, ametiseisundi kuritarvitamine, mõjuvõimuga kauplemine, korruptiivse teo kordasaatmine jms.
Korruptsiooniga seotud nähtusi on liigitatud kolmeks. Madalaima tasandi korruptiivsus avaldub ametnike ja kodanike igapäevases suhtlemises (nt ametnik võtab altkäemaksu). Järgmise taseme korruptsioonist võib rääkida siis, kui riiklike (avalike) institutsioonide esindajad kasutavad avalikke vahendeid isiklikel eesmärkidel.
Kõige kõrgema taseme korruptsioon seisneb riiklike institutsioonide allutamises korruptiivsetele võrgustikele (nn riigi pantvangistamine, ülevõtmine korruptantide poolt). Just kõrgtasemel korruptsiooni loetakse kõige ohtlikumaks, sest selle kaudu määratakse laiemas mõttes inimeste ja riigi vahekord.
Riigi pantvangistamine tähendab süstemaatilist poliitilist korruptsiooni, mis avaldub omale kasuliku varjatud tegutsemisena riiklike institutsioonide varjus ja on vastuolus institutsioonide põhiseadusest tulenevate eesmärkidega. Eestil nagu teistelgi post-kommunistlikel riikidel on niisuguste võrgustike tekkeks ilmne oht, sest korruptsioon põhineb monopoolsusel, subjektiivsel otsustamisõigusel ning aruandekohtustuslikkuse defitsiidil.
Korruptsiooniohtliku olukorra tekitamine üleregulatsiooni abil on võimu kuritarvitamise sagedane avasamm, sest ebaselge ja vastuoluline regulatsioon loob õiguslikku kaost ja võimalusi subjektiivseteks eelistusteks. Näiteks lubasid Eesti seadused kuni selle aastani asendada looduskaitseliste piirkondade eramaid muudes piirkondades riigile kuuluvate maadega. Asendusmaa valiti välja nii, et selle väärtus võrdus looduskaitsealuse maa väärtusega juhul, kui sellel oleksid puudunud piirangud.
Sellekohaseid otsuseid tegid keskkonnaministeeriumi tippametnikud ja paljudel juhtudel asendati perifeersete piirkondade maid linnades ja muudes strateegilistes kohtades asuvate maadega, mille turuväärtus ületas kümneid või sadu kordi asendatavate maavalduste turuväärtust. Informatsioon vabadest maadest levis ainult mitteametlikke kanaleid pidi, kõrvalseisjatele loodi mulje vahetuste materiaalsest perspektiivitusest.
Üks tuntumaid tehinguid on nn Haapsalu juhtum, kui Saaremaal asuvad looduskaitsealused maad vahetati 2005. aastal linna keskel asuva perspektiivse krundiga. Samal ajal toimus kohalikus ajalehes elav diskussioon nimetatud krundile parima avaliku otstarbe leidmiseks. Uudis sellest, et krunt võõrandati, oli üllatuseks ka Haapsalu linnavalitsusele. Uus omanik müüs krundi paari kuu jooksul järgmisele «heausksele» omanikule ja riik kaotas miljoneid kroone.
Eelkirjeldatud loo puhul on kaheldav küsimuse tõstatamine madalama taseme korruptsioonist, kui keegi on näiteks saanud altkäemaksu. Tegemist on ju nn oma inimeste (võrgustikku kuulujate) suhetega, kus teenete ja vastuteenete osutamine käib hoopis muudel viisidel. Salakokkulepped sõlmitakse eranditult mitteformaalse läbikäimise käigus, mingeid dokumentaalseid jälgi neist ei jäeta, mistõttu kohtumenetluses kasutatavate tõendite hulk on enamasti oluliselt piiratud.
Järgmine korruptsiooni vorm – juriidilise protsessi korrumpeerumine võib esineda mitmel kujul, millest ühena saab nimetada soodsate kohtuotsuste müümist. Eestis on viimastel aastatel mõistetud süüdi neli kohtunikku, kuna tuvastati, et nad olid võtnud raha soodsate kohtuotsuste eest.
Keerulisemad kuritarvitamisjuhtumid käsitlevad valikulisi ja (või) ebaõigeid eeluurimisi ja süüdistuste esitamisi. Ilmselt liiga sageli keeldutakse eeluurimise alustamisest tegude suhtes, kus suure tõenäosusega võib olla tegemist korruptsiooniga. Kui juhtumitesse on segatud kõrged võimuesindajad, sekkutakse alles avalikkuse survel. Paraku lõppevad niisugused menetlused sageli ebaõnnestumisega.
Mõnikord tundub, et võistlev kriminaalmenetlus, kus kohtuasi lõpeb valdavalt kokkuleppega, ei sobi hästi korruptsioonikuritegude käsitlemiseks. Just selliste kuritegude puhul ei ole tähtis mitte niivõrd kellegi formaalne süüdi tunnistamine, vaid hoopis kogu kuriteoskeemi avastamine. Samuti on preventiivsetel eesmärkidel oluline korruptsiooni soodusfaktorite ja -tingimuste kindlakstegemine.
Hiljuti jõudis avalikkuseni ühe Eesti endise linnapea juhtum, kus politseioperatsiooni käigus fikseeriti küll, et ta võttis ebaseaduslikult raha, kuid sellegipoolest lubas kokkulepe teda karistada üksnes tingimisi lühiajalise vanglakaristusega. Kuidas jäi niivõrd veenvate tõendite olemasolul kindlaks tegemata kuriteo kogu taust? Pealegi väitis asjaosaline kohtusaalist väljudes, et tegelikult on ta täielikult süütu ja võttis süü omaks vaid kergema karistuse saamiseks. Hiljem kaalus linna volikogu lahkuvale linnapeale «suurte teenete» eest lahkumishüvitise maksmist.
Korruptiivsed võrgustikud seonduvad tavaliselt omaaegse nomenklatuuriga, mille esindajad on ka praegu paljudes sfäärides säilitanud oma tugeva positsiooni. Võrgustikud kalduvad laienema ja tugevnema, kuna nende liikmetel on tugev motivatsioon hoida mittekorrumpeerunud inimesi otsustusprotsessidest eemal.
Võimu väärkasutamise alla kuulub valimiste kompromiteerimine salafondide või ebaseadusliku poliitreklaami kaudu. Näiteks eelmistel kohalikel valimistel kasutas valimised pealinnas ülekaalukalt võitnud partei enda reklaamimiseks toodet, mille embleem kujutas endast selle partei sümboli äratuntavat koopiat. Firma, kelle omanikud on lähedalt seotud nimetatud parteiga, pole niisugust toodet ei enne ega pärast valimisi tootnud kogustes, et massiline reklaam oleks olnud äriliselt põhjendatud.
Lisaks kasutatakse regulaarselt kohalike omavalitsuste väljaandeid viisil, mille tulemusena toimub permanentne valimiskampaania ja inimeste mõjutamine riigi raha eest. Nende väljaannete toimetuste koosseisud komplekteeritakse parteile ustavate isikutega, poliitilist propagandat serveeritakse avaliku informatsioonina ning sellise tegevuse kulud kaetakse kohaliku omavalitsuse eelarvest.
Korruptiivseid võrgustikke praegustes Eesti võimu- ja äristruktuurides on raske eitada. Kahjuks meenutab situatsioon mõneti maffiabosside ülbet karistamatust 1930.–1940. aastate Ameerikas, kui avalikkus teadis, et tegemist on kurjategijatega, kuid kuritegude kohtulik tõendamine käis üle kivide ja kändude.
Enamiku eeltoodud kodumaiste juhtumite ühisjoon on samuti adekvaatse ametliku reageeringu puudumine. Sageli pole juurdlust kas üldse alustatud või on see sisuliselt sumbunud. Paratamatult jääb mulje, et alates teatavast tasemest kaotavad Eesti õiguskaitseinstitutsioonid korruptsioonijuhtumite tuvastamisel ja menetlemisel suuresti oma töövõime.
Eesti korruptsiooni tase mitmete teiste endiste idabloki maadega võrreldes näib esmapilgul olevat madal, kuid «edulugu» selles vallas võib olla liialdatud. Eesti praegune korruptsioonivastane strateegia arvestab eelkõige lihtsamat laadi s.o madalama taseme korruptsiooniilminguid.
Probleemiks on ka korruptiivse käitumise jätkuv üldine tolereerimine, sest tegelikult peetakse korruptsioonikuritegusid oluliselt kergemateks üleastumisteks, kui seda on näiteks rasked isikuvastased kuriteod. Eesti ühiskonna teatav korporatiivsus, mis tuleneb väiksusest ja võimuladviku sotsiaalse tausta sarnasusest, on niisuguste hoiakute kestmist kahtlemata soosinud.
Kuigi meie kriminaalseadustes on pööratud korruptsioonikuritegudele vormiliselt suurt tähelepanu, on korruptiivsed võrgustikud jäänud piisavalt käsitlemata. Levinud on arusaam, et korruptsioon saabki konkreetselt tähendada ainult näiteks altkäemaksu võtmist-andmist ja kõrgemal tasemel korruptsioonist võib rääkida üksnes kui moraalselt kaheldavast käitumisest, mille tuvastamine ei saagi olla kohtute pädevuses.
Selline seisukoht on absoluutselt vale ega lähe kokku kaasaegse, lääneliku arusaamaga korruptsioonist kui riigi alustugesid ohustavast komplekssest käitumisviisist. Juhul kui meie seadused ei võimalda edukalt kõrgemal tasemel korruptsiooni tuvastada, tuleb paratamatult küsida nende piisava kvaliteedi ja adekvaatsuse kohta. Korruptsiooniga võitlemise peamine tagatis on aga valitsemise läbipaistvus ja valitsejate aruandekohustuslikkus inimeste ees ning mitte ebamäärane poliitiline vastutus.
Jüri Saar: korruptiivsetest võrgustikest Eestis
Arvamus
TRENDING
