14. jaanuar 2016
Jüri Saar, TÜ kriminoloogia professor, Vabaerakond
Peaminister Taavi Rõivas
Foto: Rauno Volmar
http://epl.delfi.ee/news/arvam...
Nõukogude Liidu aegadel, mida veel mõned vanemad inimesed ehk mäletavad, lahknesid võimuesindajate sõnad ja teod totaalsel määral. Kui öeldi, et tuleb tugevdada võitlust rahu eest, tähendas see tegelikkuses relvastatud sekkumist mingis välisriigis.

Kui öeldi, et tuleb parandada arhiivinduse olukorda, tähendas see arhiividokumentide sihipärase hävitamise uut lainet. Kui keskkomitee häälekandjas avaldati artikkel mõningatest probleemidest näiteks Tallinna veevärgis, siis visati selle asutuse juhtkond esmalt välja parteist ja pandi vangi.

NLKP iga järjekordse kongressi materjalid, mida kohapealne elanikkond ja välismaised analüütikud peensusteni tudeerisid, oli segu kiidulaulust endale („kui hästi meil kõik läheb“), sajatustest-ähvardustest vaenlaste suunas („rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega“) ning lõputult läbinämmutatud ideoloogilistest stampidest.

Millegipärast meenus minevik lugedes peaminister Taavi Rõivase viit sihti, käsulaudu valitsuskoalitsioonile ja Eesti rahvale 2016. aastaks. Teksti võiks määratleda kui valitsuse uut nägemust, visiooni, mis peaks olema järg varasemale s.t aasta tagasi esitatud Eesti kui Uue Põhjamaa nägemusele. Tegemist on ilmse järjepidevusega. Ka praegune kava sisaldab lennukaid väljendeid nagu „visioon“, „reform“, nullbürokraatia“, „skandinaavialik omavalitsusmudel“, „nutikad lahendused“. Järgevalt vaatame, mida täpsemalt riigielu oluliste valdkondade kohta öeldakse.
Samal teemal:
Mida soovitaks Machiavelli Taavi de Rõivasele (61) 14. jaanuar 2016
Rein Lang peab Taavi Rõivase plaani sisutühjaks (29) 13. jaanuar 2016

Esimene siht - „hästi kaitstud Eesti“ rõhutab vajadust tagada meie riigi julgeolek. Muidugi on väga hea, et liitlasvägede kohalolu Eestis kasvab ning et meie kaitseväe relvastusse lisanduvad uued reaalsed kaitsevõimekused. Kuid kohe räägitakse valitsuse juhtartiklis ignorantsetest analüütikutest ja poliitikutest, kes kaitse tähtsusest varasemalt aru ei saanud. Kus sellised kahjurid ennast peidavad, pole öeldud. Siis tuleb suur hulk hüüdlauseid stiilis „üks kõigi, kõik ühe eest“, seninägematutest investeeringutest idapiirile ning alapunkti lõpus lubadus 2016. aastal „piiririba välja ehitada, parandada piirivalvurite töötingimusi ja salakauba avastamist“.

Hinnates varasemaid tegusid piirikaitse suunal saame aga rääkida aastaid kestnud Eesti ja Euroopa Liidu idapiiri tähtsuse ignoreerimisest, mille haletsusväärne olukord ilmnes alles koos Eston Kohveri saagaga. Eelmine, kuid samade poliitiliste jõudude juhitud valitsus viis läbi politseireformi, mille tulemusel kaotati sisuliselt Eesti piirivalve kui teovõimekas organisatsioon.

Oskamatu reformiga püüti ühendada kaks riigikaitselist struktuuri (politsei ja piirivalve), mille organisatsioonikultuurid ja tegutsemisloogikad on täiesti erinevad. Tulemuseks oli mõlema nõrgenemine ja isikkoosseisude vähendamine kriitilise tasemeni. Nüüd, mil Euroopat ohustab enneolematu põgenike surve, on hakatud taas rääkima vajadusest Euroopa Liidu välispiiride tugevdamiseks. Ehk ka Eesti peab paratamatult hakkama taastama piirivalve tegelikku võimekust, mis eelmise reformi käigus kaotati.

Teine siht „majanduskasvu eelduste paikapanek“ hoiatab vasakpöörde ja sellega kaasneva maksutõusu ning majanduse hangumise eest. Valitsuskoalitsioon, kes sõnades on jäägitu vaba turumajanduse pooldaja, paistab tegude järgi välja täpselt vastupidne. Just praeguse ja eelmise valitsuse ajal võeti vastu otsused, mis suurendavad reaalselt maksukoormust. Väikeettevõtjatele pannakse peale üha suuremaid bürokraatlikke kohustusi, mis teevad nende elu raskemaks ja ametnike elu üha kergemaks. Riigile kuuluvad ettevõtted kõnnivad allakäigu teed pidi just seetõttu, et riik (poliitikud) on nende tegevusse diletanlikult ja omakasupüüdlikult pidevalt sekkunud.

Tulemuseks on korruptsiooniskandaalid (Tallinna Sadam), küsitavad investeeringud (Eesti Energia) ja infrastruktuuri oluliste ettevõtete allakäik (Eesti Õhust tehti piltlikult Eesti Põhk).

Kolmandaks lubatakse suureliselt arvestada enam iga inimesega nii tööpanuse kui ka üldse riigiellu kaasamise seisukohalt. Puudega inimeste „parem kaasamine“ algas aasta alguses teatavaks saanud oluliste muudatustega puuet kompenseerivate abivahendite kasutamises.

Riik, ministeerium, amet on enda esindajate jutu järgi käitunud vastutustundlikult ja näitavad sõrmega hoiatavalt ettevõtete kui ülikasumeid jahtivate ahnitsejate suunas (kuidagi tuttav retoorika külakurnajatest ja leivavilja varastest). Tulemuseks on kulude hüppeline kasv konkreetsete inimeste jaoks. Teine näide puuetega inimeste ja nende hooldajate paremast toetamisest on Euroopa Liidust tulevate rahade suunamine riigi hoolekandeasutustele. Kelle koormus ja panus puuetega inimeste eest hoolitsemisel on võrreldes lähedaste-omastega kordades väiksem.

Igaühe panus riigi õiguskorda peaks olema väga tähtis. Kuid just praegu algatati relvaseaduse muutused vähendamaks olulisel määral inimeste käes olevate tulirelvade hulka. Et inimene võiks omada täpselt ühte tulirelva. Miks seda tehakse, ei oska keegi inimkeeli selgitada. Sedalaadi põhimõtteliste muutuste sisseviimise püüd näitab aga selgelt, et riigivõim usaldab oma inimesi üha vähem. Tahtmata tuua paralleele 1930. aastate lõpuperioodist, mil Kaitseliidu likvideerimisele eelnes selle organisatsiooni liikmetelt relvade ärakorjamine, mõjub initsiatiivi ajastus kuidagi kummastavalt. Okupatsiooni kavandajad kartsid relvastatud inimesi ja nende spontaanset reaktsiooni. Kas ka nüüd on oodata midagi sarnast?

Nõukogude Liidus oli eraisiku poolt tulirelva omamine karistatav rangelt kriminaalkorras. Üldreegel on ka täna lihtne, mida rohkem on seaduslikke tulirelvi eraisikute valduses, seda kaitstum on vaba rahvas. Ja ka inimeste kodud, mis on nende kindlused. Eesti kehtiv relvaseadus on taganud selle, et eraisikute käes olevate registreeritud relvadega pole olnud sisuliselt ühtegi suuremat ja uudistekünnist ületavat intsidenti. Kui pädevad organid on tuvastanud, et näiteks laskeklubides relvadega toimuva kohta või relvade kadumise kohta puudub neil piisav ülevaade, saab seda korda teha ilma kavandatavate kardinaalsete relvaseaduse muudatusteta.

Neljandaks räägitakse tugevamatest omavalitsustest ja sellest, kuidas „ilma liigse trummipõrinata“ jõudsid koalitsioonierakonnad kokkuleppele reformi ärategemises. Samas kavandamata midagi Tallinna kui kõige suurema territoriaalse monstrumi mõistlikesse raamidesse surumisel. Pigem toimub jätkuvalt kõikide riigi juhtimisega tegelevate asutuste äraviimine regioonidest keskustesse. Lisaks tuli neil päevil uudis, et tahetakse muuta tulumaksu laekumise korda nii, et enam leiaks arvestamist inimese elukoha kõrval ka töötamise koht. Lahtiseletatult tähendab see veel suuremat ressursside koondumist Tallinna regiooni ja suurematesse keskustesse, kus asub enamus ettevõtteid. Tulemus reformi puhul seatud eesmärgiga saab olema täpselt vastupidine ja tugevaid ning võimekaid valdasid ei paista tulevat kusagilt.

Kogu omavalitsuste reformi selle praegusel kujul saab võtta kokku ühe sõnaga - väikeste piitsa ja präänikuga liitmine suuremateks. Meenub see, kuidas Eesti NSVs loodi 1952. aastal kolm oblastit (Tallinna, Tartu ja Pärnu), mis küll vähem kui aasta pärast likvideeriti. Ilmselt aitas selle lolluse kaotamisele oluliselt kaasa Stalini surm 1953. aastal. Neljandas sihiasetuses on nimetatud ka „uuendusmeelset riiki“, kuid ühtegi näidet riigi uuendusmeelsuse kohta toodud pole. Ilmselt osutus ülesanne liiga keeruliseks ka valitsuse suleseppadele. Pealegi on peaminister juba varem välja öelnud, et mingit uuendamist polegi enam vaja, ja piisab vaid „peenhäälestusest“.

Viimasena räägitakse heade liitlassuhete tähtsusest Eesti jaoks, millega tuleb kahtlemata nõustuda. Üha keerulisemaks ja ebastabiilsemaks muutuvas globaalses julgeolekuolukorras tähendab liitlaste olemasolu, varasema poole valiku juurde kindlaks jäämine maksimaalselt võimalikku kindlustunnet.

Aga viis ja stiil, kuidas seda valitsuse tasandil tehakse, on aga ebameeleldivalt alandlik ja meenutab väikest poisipõnni, kes suurte poiste juttusid tähelepanelikult kõrvalt kuulab. Ilma, et neist juttude mõtet päris hästi taipaks ja et üritakski sõna sekka öelda, sest teab, et ega teda keegi kuulata niikuinii ei viitsi. Eesti praegused juhid ei taha ise kuidagi kasvada suureks, kuigi lubavad sõnades Eestit teha suuremaks.

Praegu Euroopa Liidus ja kogu maailmas toimuvas kasvab pidevalt nn. uute demokraatiate olulisus. See periood, kui pidime tõestama enda vormilist „salongiküpsust“ on möödas, aeg on käes tegelda sisuga. Nüüd tuleb olla täie eest väljas, sest Lääs otsib aktiivselt uutele probleemidele uusi lahendusi. Varasemad poliitkorrektsed mallid mutlikulturismi osas sattuvad üha sagedamini küsimärgi alla. Vanad demokraatiad põrkuvad kokku sedalaadi ohtlike nähtustega (nt massiline illegaalne piiriületus, massiline ilma dokumentideta ja identifitseerimata isikute viibimine Euroopa Liidu riikides, massiline õiguskorrale allumatus).

Kui Ungari ja Poola ning mõne teise uue demokraatliku riigi valitsusjuhid hakkasid rääkima avatumalt tegelikest probleemidest, valis Eesti juhtkond ilma kõhklemata nende kritiseerijate leeri. Nüüd näeme, et just uute demokraatiate arvamuste suunas liiguvad ka Euroopa tuumikriikide liidrite sõnavõtud.

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti praeguse valitsuse juhtide ja koalitsiooni esindajate sõnades väljendatud sihid ja tegelikud sammud pole pehmelt väljendatuna piisavas kooskõlas. Liiga palju räägitakse ühte, kuid tehakse hoopis teist ning see meenutab kahtlaselt palju sõnakasutuse ja tegude vahekordi Nõukogude Liidu perioodist. Siis juhtis teatavasti kõike kommunistlik partei läbi oma aparaadi ja bürokraatide ning ajas inimeste turjal vaid mingit „oma asja“.

Vaadates meie praeguste riigijuhtide sünniaastaid ja ametialaseid portofiiliaid ei tohiks niisugust olukorda kuidagi olla. Kas on tegemist mingite varjatud jõudude mojuga või hoopis kummalise mentaalse vingerpussiga, mis taaskord tõestab maailma spiraalikujulist arengujoont, vajab edaspidist selgitamist.

Märkmed: