www.DELFI.ee
Foto: Rene Suurkaev
Midagi on lahti, sest Eestit raputab kõige tõsisem iseseisvuse taastamise järgne üldpoliitiline kriis, mis ei ilmuta vaibumise märke.
Enam ei kõla usutavalt uuringute tulemused, mille järgi siinsed võimustruktuurid on võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega meie inimeste hulgas väga populaarsed. Nagu pole veenvad poliittehnoloogide uinutavad jutud sellest, kui kasulik on olla päevast päeva skandaalide keskmes ja kui soodsalt see mõjub erakonna reitingule.
Mida arvab töötu või miinimumpalka saav inimene, kui ta kuuleb, et riiklikule lennufirmale palgati juht kuupalgaga 36 000 eurot, kes poole aasta pärast vabastati koos 100 000eurose hüvitisega? Juurde lisatakse justkui lohutuseks, et ärisriski ei saavatki vältida. Kõik oli juriidiliselt korrektne ning ministri poliitiline vastutus seisnevat jätkuvas „rassimises Eesti asja nimel“. Samal ajal korratakse mantrat, et raha palkade tõstmiseks avalikus teenistuses ei ole ja ei saa olema, nagu paljuks muukski elutähtsaks. Kas see pole ilmne saamatus juhtimisel ja vastutusest kõrvale hiilimine?
Mida arvab õppejõud, teadur või kultuuritöötaja, kes saab esmalt teada, et Euroopa Komisjon nõuab Eestis kasutatavate tähtajaliste lepingute muutmist tähtajatuteks, lõpetamaks ebavõrdse suhte tööandjate ja -võtjate vahel. Samal päeval võib raadiost kuulda tulevase kultuuriministeeriumi kantsleri intervjuud, kuidas teatrikülastajad ei soovivat näha tantsimas viiekümneaastast baleriini (samuti nagu ilmselt üliõpilased ei taha kuulata „dementset professorit“) ning et tähtajalised töölepingud kõrghariduses, teaduses ja kultuurisfääris ongi parim lahendus.
Mida arvab kõrgelt kvalifitseeritud noor arst, kellele pärast aastatepikkust tudeerimist öeldakse, et talle pole pakkuda erialast tööd? Olla veel üks periood residentuuris tähendaks tema jaoks suurel hulgal kinnimaksmata töötunde, öövalveid ja jätkuvat elu hakkamasaamise piiril.
Lisaks näidatakse talle maksuametist saadud andmeid mõne kolleegi ülisissetulekute kohta ja ta kuuleb tippametnike mõttearendusi ning kommenteerijate osatamist teemal, kui ebapatriootlik ja alatu on minna välismaale koos siit saadud haridusega. Kas see pole oskamatus meditsiinisfääri korraldamisel ja püüd eri elanikegruppe meelestada üksteise vastu?
Mida arvab kodanik, kui talle öeldakse, et praegune õiguskorra põhiprobleem on parlamendiliikmete (ja üldse valitsejate) immuniteet ehk puutumatus, keda on viimastel aegadel üle mõistuse ahistatud? Tegemist on olnud pea eranditult (poliitilise) korruptsiooni ehk võimu omakasulise ärakasutamisega, kus õiguskaitseorganid on näinud palju vaeva, kuid algatatud kriminaalasjad pole leidnud avalikkuse õiglustunnet rahuldavaid lahendusi.
Nüüd on poliitikud algatanud seaduseelnõu piiramaks prokuratuuri ja uurimisorganite volitusi kuritegude uurimisel ja menetlustoimingute läbiviimisel. Samal ajal püütakse seda õigusinitsiatiivi serveerida vajadusega kaitsta kõiki inimesi õiguskaitseorganite poolt lähtuvate ebaproportsionaalsete rünnete eest. Kas see pole häma ja vassimine, püüd tasalülitada uurimisorganeid just korruptsioonikuritegudega tegelemisel?
Mida arvab kodanik nähes, et ühiskonnasisene dialoog on üha enam asendunud olukorraga „koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Eestis on küll suur sõnavabadus ja meedia pakub võimalusi arvamusavaldusteks, kuid see ei ole poliitiline diskussioon, mille tulem saaks tegudeks. Samal ajal algatati justiitsministeeriumis seaduseelnõu vaenuõhutamise piiramiseks, kus vaenuõhutamist hakatakse käsitlema senisest oluliselt laiemal ja palju vabamalt tõlgendataval viisil, mistõttu hinge poeb kahtlus, et „koerad ikkagi häirisid karavani“.
Sarnaste juhtumite rida võiks jätkata, kuid on selge, et olukorras pole süüdi ülemaailmne finantskriis, kurjad sisevaenlased ega välisähvardus, vaid meil toimiv poliitiline kultuur ja vildakas erakondade süsteem. See toob valitsemishoobade juurde regulaarselt need, kes ei oska või ei suuda teha otsuseid, mis kujundaksid toimivaid institutsioone ja looksid Eestisse inimväärset elukeskkonda. Läbi on viidud lõputult reforme, kuid kuulda ei ole võetud neid, keda muutused kõige enam puudutavad.
Pole loodud adekvaatseid tagasisidemehhanisme, mis lubaksid teha üha paremaid otsuseid ja vältida varasemate vigade kordumist. Enam ei osata avalikkusega isegi mitte normaalsel viisil kõnelda. Veelgi enam, kadumas on võimu, valitsemise legitiimsus kui riigivõimu toimimise alus, sest asjadest ei räägita enam nii, nagu need on, vaid üha enam nii, nagu need „ülaltvaates“ usutakse olevat.
Millal muutus ”tegelikkus” pigem usuküsimuseks, sedasorti reaalsuseks, mida võimulolijad võivad tahteaktiga, usu jõul luua? Üha enam ähmastub piir lojaalsuse, tundelise sõnavõtu, vassimise ja valetamise vahel. Kehtima hakkab uut laadi põhimõte, et varas pole mitte see, kes varastas, vaid see, kes varguselt tabati, õiguserikkuja pole mitte see, kes rikkus õigusnormi, vaid see, kes jäi vahele.
Näeme libisemist võõrasse poliitilisse kultuuri, mille peatamiseks tuleb võimulolijatel esmalt vaadata peeglisse ja küsida, kuidas taastada vastastikune usaldus ja ühiskondlik dialoog ning kuidas kuulata altpoolt tulevaid sõnumeid viisil, et need otsustamisel arvesse läheksid. Kui seda ei juhtu, pole meil tulevikult oodata midagi head.
Autor on Vaba Isamaalise Kodaniku mõttekoja esimees.