Prof. Talvet leiab, et liigume praegugi edasi eksistentsialismi järellaines. Need, kes „hindavad postmodernismi teadmiste ülimaks tipuks”, vajavad Thomas More’i, Erasmuse, ja eriti Montaigne’i avarat pilku, et näha oma „tõsist silmaklapitatust”. Talvet loetleb ka Camus’, Kafka, Sartre’i teoseid, ka Shakespeare’i “Hamleti” eksistentsiaalseid osi, ka Cervantest, Calderón’i.
„Kultuuri ja eksistentsi sünteeesiva, kogu maailmas vastukaja leidnud vaimuvooluna on eksistentsialism tõenäoliselt olnud peategureid, mis on aidanud inimkonnal kolmanda aastatuhande pööranguni jõuda kolmanda maailmasõjata,” ütleb Talvet. Ta toonitab vajadust käia „vaimse globaliseerumise rada”, mille rajasid romantikud. Selle kaasnähe on rikastumine vaimus, kuid mitte muu omakasu, ütleb Talvet.
Jüri Talvet on üks neist, kes märgivad, et vastupanuks kaua kestnud võõrvõimule Eestis oli just see eesti rahva pikaaegne ja visa eksistentsiaalne vastuseis, mille avangardis oli jätkuvalt haritlaskond. Mäletagem, ütleb prof. Talvet, nii mütoloogilist kui ka Camus’ Sisyphos’t, „kes on täiesti teadlik eksistentsi absurdist, ent veeretab sellest hoolimata kaljurahnu mäenõlvast tagasi üles ega kaota eal oma mässuvaimu”.
Küll ihaldades tagasi postmodernse maailma „renessansi humanismi, romantismi ja eksistentsialismi”, teab Talvet ometi, et see on võimatu. Kuid „kui suudame selle ühendada meie tänapäevase tunnetusega, võib sellest sünteesist sugeneda maailma lootustandvaid ja väljavaateid avavaid uusi diskursusi, suhtumisi ja filosoofiaid.”
Talvet räägib ka Lääne unenäost — üha kasvavast heaolust „teise” arvel — olgu „teiseks” siis otse loodus või tehniliselt vähem võimekas kaasinimene — ning et see unelm ei saa kesta igavesti. „Sellest mugavast ulmast,” ütleb ta, „peaksid äratama muudki märgid — epideemiad nagu aids, maailma ökoloogia, kaasa arvatud inimökoloogia enneolematu väljalöödus tasakaalust.”
Meile on eriliselt olulised Talveti akuutsed ja puht eestilised vastukajastused. Lugegem-kuulakem süvenegem: „Meie esivanemad ise /-----/ nimetasid end maarahvaks. ‘Maa’ ei pruugi siin tähendada üksnes seda maad, mis ei ole linn, vaid ka maad füüsilise substantsina — mulda, üht neljast universumi elemendist. see annab ‘maale’ eksistentsiaalse värvingu. Ükski rahvas, olgu ta kuitahes väike, ei peaks üle vaatama mullakamakast, millest ta sündinud on, ja keelest, mis on aidanud tal kasvada ja tõelust mõista. Ükski rahvas ega ükski indiviid ei peaks seda tegema ega ka ‘teist’ seda tegema sundima. Olgu igaühel vabadus liikuda avatud maailma, nagu ka vabadus iseenda juurde naasta. Olgu meie nimi Eesti, aga mingem selle nime taha, selle maalapi juurde, mille keel paljusid kõige jäävamaid asju maailmas nimetab u-rõhuliste sõnadega: surm, muld, tuli, tundmine, jumal.”
Talvet lõpetab: „Olgem nagu U — avatud märk maa ja taeva vahel. Kui muud ulmad ka peaksid haihtuma, ärgu keegi võtku meilt — olgu indiviidina või ühisusena, rahvusena — elamajäämise ja armastuse ulma.”