Florida elamise juurde käib tavaliselt maja külje all asuv bassein, mille ümbrus on kaetud alumiiniumist tehtud võrguga. See on hädavajalik, et sääsed ei tuleks rikkuma basseini ääres istumise mõnu. Minu bassein on 12 meetrit pikk ja kõige laiemast kohast 9 meetrit lai. Ühel pool on see võrk kinnitatud maja katuse külge, mis basseini poolel on umbes 8 meetrit kõrge ja teisel pool alumiiniumist postide külge, mille kõrgus on 3 meetrit.
Nende mõõtmete ja maja plaanide alusel arvestasin, et võrgu sisemuse suurus on 875 kuupmeetrit. See kujutab endast omaette ökosüsteemi. Sinna on muidugi istutatud lilli ja mitmesuguseid muid taimi, igasugused väänkasvud kipuvad ennast läbi võrgu ajama ja rohelisi lehekesi ajab välja isegi sillutatud ja auklikust plastikust plaatidega kaetud põrandast.
Loomariigi esindajatest samuti puudust pole. Kuigi võrk on efektiivne sääskede välistamiseks, on arvatavasti istutatud lilledega kaasa tulnud igasuguseid putukaid, mis toidavad kõikjal elutsevaid sisalikke. Sisalikud on arvatavasti sisse lipsanud kui kasutame basseini kummalgil pool asuvat ust.
Vahetevahel on basseini roomanud ka mõni vihmaussikene. Kui ma selle võrguga suudan õigeaegselt välja tõmmata, pääseb ta eluga, aga väga kaua ta klooriga puhastatud vees vastu ei pea. Päris väikesed putukad ronivad ka läbi alumiiniumi võrgu. Mõned on nii väikesed, et nad on vaevalt nähtavad. Nende, ja küllap ka paljude teiste olevuste jaoks on 875 kuupmeetrine ökosüsteem sama küllaldane kui kogu maailm mis asub väljaspool.
Kõige suurem loom kes basseini ökosüsteemi sattus oli pesukaru. Pesukarud on head ronijad ja arvatavasti tahtis ta võrgu abil katusele ronida kui võrk rebenes ja ta alla kukkus. Olin üllatanud kui hommikul mulle pesukaru läbi magamistoa klaasukse silma jõllitas. Ta, vaesekene, lonkas. Kukkumine 8 meetri kõrguselt pole nalja asi. Jätsin mõlemapoolsed uksed lahti, et ta saaks koju minna, aga ta eelistas ennast nurgas peita. Võttis tükk aega, enne kui saime talle silmuse kaela ajada ja ta uksest välja talitada. Ega ma pesukarusid väljanägemise järel ei oska hästi eristada, aga arvan, et oli sama keda ma sageli maja ümber luusimas nägin. Hiljem nägin, arvatavasti ikka sedasama, jõeäärse suure tamme juures oma kolmele toredale pojale ronimist õpetamas. Pesukarud on, muide, intelligentsemad kui koerad. Nende aju neuronite hulk on kuskil koerte ja pärdikute vahel.
Floridas on sisalikke kõikjal ja ega nendest ka basseini äärsel võrgul puudust pole. Kõige rohkem on ingliskeeles „anoledeks“ kutsutud (Anolis carolinensis, Dactyloidae) sisalikke. Ega eesti keeles tal vist muud nime peale sisaliku polegi. Neid on üle neljasaja liigi. Huvitav on see, et Florida rahvas kutsub neid hoopis gekodeks, vist seetõttu, et umbes samasugune sisalik on ühe kindlustusseltsi kaubamärk, mis antropotsentriliselt selgitab telereklaamides, miks nende kindlustust tasub osta. Gekod on hoopis Gekkota suguvõsast.
Sisalikke on huvitav vaadata aprillist kuni augusti lõpuni kui nad paarituvad. Vaatan neid enamasti läbi toa akna. Rohelisel isasel on kaela all punane kott mille ta ajab laiali kui purje, ja rehvib ja heiskab seda et emaseid meelitada. Mõnikord on isane ühel pool võrku ja emane teisel pool. Isane näeb kurja vaeva, aga ta ei näi aru saavat, et olukord on lootusetu. Ka mina saan ainult kaasa tunda, aidata ei saa.
Nad murravad vahetevahel ära oma saba ja vahetavad ka nahka. Niihästi oma saba kui ka naha nad söövad ära. Küllap see aitab uut kasvatada.
Harilikult on nad rohelised, aga kui nad on ohustatud muudavad nad enda pruuniks, mida suurem oht, seda tumedamaks. Emased munevad umbes kümme muna, mis nad peidavad maa alla.
Alligaatorite moodi nad oma poegade eest ei hoolitse. Kui need kooruvad, peavad nad ise hakkama saama. Saavad vist hästi, sisalikkudest Floridas puudust ei ole.