Pronksõduri ausaamaas Tallinnas, kümme aastat tagasi, 9. mai, 2013
Kõige paremini väljendasid eestlaste arvamust kommunismist ja punaarmeest ja seega ka Vene kommunistliku kurjuse impeeriumi võidupühast need 70 000 eesti parimat poega, kes relvaga oma kodumaad ja rahvast kaitsma tõttasid, et Eesti taasokupeerimist takistada.
Eesti vabadusvõitlejad olid väärikad järeltulijad meie muistsetele vabadusvõitlejatele ja vabadussõjalastele. Nad olid valmis ohverdama oma elu oma maa ja rahva kaitseks, Eesti vabaduse eest. Sinimägedes oma kodumaad Stalini röövlivägede vastu kaitstes olid meie legendaarse Eesti leegioni vähesed järelejäänud võitlejad need, kes andsid suurima panuse kahekümne kahe diviisi suuruse Punaarmee sissetungi peatamisel.
Punaarmee marssal Žukovi häbiks hävitas väike, kuid kangelaslikku vastupanu osutav relvavendade grupp 11 Punaarmee diviisi ja ta ei suutnudki muud teha, kui järelejäänud diviisid ringi keerata ja rünnata ümber Peipsi järve, kus tal õnnestus läbi murda kahest-kolmest sakslastega mehitatud diviisist. Teisi selliseid sõdureid, nagu olid need Stalini röövlivägede vastu võidelnud 70 000 Eesti vabadusvõitlejat, on maailma ajaloos vähe leida.
Paraku oli rahva usk Eesti vabanemisse, oma riigi taastamisse ja sellest tulenev soov oma riiki Stalini röövlivägede vastu kaitsta suurem, kui reaalsed tingimused seda võimaldasid. Aasta 1918, mis eestlastele vabaduse ja iseseisvuse tõi, kahjuks ei kordunud.
Punaarmeelaste metsikud veretööd
Eesti sõjameest ajendas oma elu hinnaga Stalini röövlivägede vastu võitlema ka soov kaitsta oma rahvast veriste kuritegude eest, mis kaasnesid Punaarmee sissetungiga. Vene punaarmeelaste poolt toime pandud metsikused ja süütute tsiviilisikute tapmised põhjustasid rindelähedastes külades suurt hirmu. Küladest, kuhu olid tunginud rindest läbi tulnud punaste salgad, leiti metsikult mõrvatud naisi ja lapsi.
Eesti omakaitse, politsei ja ühe Eesti diviisi üksuse võitlejad suutsid kogu päeva kestnud lahingu käigus dessandi hävitada. Lahinguväljalt korjati üles seitse ellujäänud haavatut, kes tunnistasid, et dessandi juht, punalaevastiku kontraadmiral Žukov andis rünnakukäsu maabumisel kõik tsiviilisikud armutult hukata ning purustada ja hävitada kõik ettejuhtuv. Ta oli öelnud, et mingisugust halastust ega armuandmist ei tohi olla, hukata tuleb kõik, vaatamata vanusele ja soole.
Varem, peale Eesti nõukogude võimu alt vabastamist leiti kommunistide poolt massiliselt mõrvatute haudu kõikjal. Tallinna linna ümbruskonnas leiti neid mitmes kohas Valdeku laskeplatsi maa-alal, Liival, Sakus, Harkus ja Pirita-Kosel. Kõik need mõrvad olid sooritatud erilise toorusega ja ohvrite piinamisega.
Üks õudsemaid ohvrite piinamisi oli aset leidnud Pirita-Kosel Klaus Scheeli villa ja Ajakirjanike Kodu lähedal NKVD poolt mõrvatud inimestega. Nii leiti ühes hauas 14 mehe ja ühe naise laibad, kes olid sinna maetud elusalt. Ohvrite käed olid selja taha kinni seotud ja selleks, et ohvrid ei saaks karjuda, oli neile suhu topitud suur riidetropp. Kuna mahalaskmisel võinuks relvade paugud äratada ümbruskonnas tähelepanu, maeti inimesed hauda elusalt.
Punaarmeelaste vägistamiste ja röövimiste orgia
Aalto Ülikooli professor Susanna Viljanen on uurinud Punaarmee marodööride metsikuid kuritegusid Berliinis. Ta leidis, et seal toimus vägistamiste ja röövimiste orgia, mille sarnast pole nähtud pärast 700 aastat varasemaid mongolite vallutusi. Nad mitte ainult ei vägistanud kõik saksa naised ja tüdrukud vanuses 8 kuni 80, nad vägistasid kõikjal, kuhu nad saabusid, kaasa arvatud vene, poola ja vangist vabastatud juudi naised.
Pronkssõdur, eestlaste häbisammas
Pärast Eesti taasokupeerimist püstitasid okupandid Kalevite Kantsi keskele mälestussamba Stalini röövlivägedele, eesti rahva orjastajatele, mõrtsukatele, vägistajatele, meie kodumaa anastajatele ja hävitajatele. Selle Aljošana tuntud pronksmehikese paigutamine Eesti kaitseväe kalmistule muutis eestlastele varem püha paiga Eesti anastajate miitinguplatsiks, kuhu eestlastele, kes tahavad austada ja mälestada oma rahva kangelasi, ei meeldi enam minna, nagu pole ka enam võimalust külastada esivanemate haudasid 1951. aastal hävitatud Kopli kalmistul, millele okupandid asutasid tantsupõranda ja õllepaviljoni.
Eesti okupantidele ja orjastajatele püstitatud häbisamba juurde lähevad 9. mail punalippude ja vodkapudelitega oma võitu pühitsema Stalini röövlivägede veteranid.
Okupantidele ja Eesti orjastajatele püstitatud monument on Eesti Vabariigile ja eestlastele häbisammas. Vene saatkonnalt peaks nõudma selle paigutamist mineviku meenutuseks mõnesse Siberi orjalaagrisse, kus paljud eestlased kannatasid, nälgisid ja surid.