Briti juudi soost politoloog ja ajakirjanik Ben Judah on tuntud oma teravate geopoliitiliste analüüside ja rändeteemaliste käsitluste poolest. Tema viimane raamat This Is Europe: The Way We Live Now (Knopf, 2023) on põnev segu reportaažist ja kultuurilisest enesevaatlusest, mis viib lugeja Euroopa äärealadele – alates Tallinna tänavatest kuni Itaalia sisserändajate laagriteni. Judah kirjeldab, kuidas geopoliitiline murenemine, digitaaltehnoloogia ja ajaloolised traumad kujundavad tänast Euroopat.

4. aprillil andis Judah intervjuu New Statesman ajakirja toimetajale Andrew Marrile. Ta keskendus Balti riikide ainulaadsele positsioonile Euroopa julgeolekusüsteemis – nende ajaloole, ohule idast, Saksamaa kõhklustele ja võimalusele olla eeskujuks ülejäänud Euroopale.

Judah alustas oma intervjuud nentides, et kui 2. märtsil 2025 korraldas Suurbritannia peaminister Rishi Sunak koos teiste liidritega kohtumise, et arutada Ukraina julgeolekugarantiisid, jäid kolm riiki silmatorkavalt ukse taha: Leedu, Läti ja Eesti. Just need kolm NATO idatiiva väikeriiki, kes asuvad Venemaaga otseselt vastamisi ja kelle ajalugu on täis Moskva invasioone.

Ta leidis, et Balti riikide väljaarvamine 15-liikmelise tuumikrühma kohtumiselt tekitas ägedat pahameelt. „Nad tunnevad, et neil on kõige rohkem kaotada,“ märkis raamatu autor intervjuus Andrew Marrile. „Nad on NATO kõige sõjaliselt eksponeeritumad liikmed ja mõned Suurbritannia lähimad liitlased.“

Ajalugu, mis ei unune

Balti riikide suhe Suurbritanniaga ulatub Esimese maailmasõja järgsesse aega, mil Briti kuninglik merevägi mängis võtmerolli Eesti, Läti ja Leedu iseseisvuse tagamisel. Kuid samal ajal on sügavalt meeles ka Lääne passiivsus Teise maailmasõja eel ja ajal. Balti riigid ootasid toetust, kuid jäeti hätta. Nende annekteerimine Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal toimus ilma ühegi lasuta, ja see on tänaseni nende rahvusliku uhkuse valus punkt.

Venekeelsed vähemused ja Putini instinkt

Paljud lääne analüütikud on mures Balti riikides elavate vene vähemuste pärast. Näiteks Lätis oli 1989. aasta seisuga 48% rahvastikust vene keelt emakeelena kõnelevad inimesed. Täna on see näitaja langenud umbes 32–34% peale, kuid ühiskondlik pinge püsib.

Judah arvab, et need ei moodusta ohtu. „Siin on mul vastuvoolu seisukoht – ma ei usu, et need inimesed tahavad Venemaa osaks saada,“ ütles autor. „Paljud neist on küll ühiskonnast võõrandunud, kuid neil pole vähimatki soovi elada Putini režiimi all. Nad eelistavad eurosid, mitte rublasid.“

Lääne šokk: kas neil väikeriikidel on üldse tulevikku?

Kui Balti riigid 1990. aastate alguses iseseisvust taastasid, valitses Läänes, eriti Saksamaal ja Suurbritannias, tõeline šokk. Mitte rõõm, vaid mure. „Suured lääneriigid olid tugevalt panustanud Gorbatšovi toetamisele ning kartsid, et rahvuslikud liikumised destabiliseerivad tema positsiooni,“ meenutab autor. „Kui Leedu kuulutas 1990. aastal iseseisvuse, pandi neile peale täielik majandusblokaad ja lääs survestas neid taganema.“

Elu Vene vulkaani jalamil

Kas Balti riigid kardavad reaalset Venemaa rünnakut? „Hirm on keeruline mõiste. Eesti puhul öeldakse, et neid on viimase 800 aasta jooksul vähemalt 40 korda Venemaa poolt vallutatud. Selleks ei saa pidevalt hirmul olla – see on nagu elamine aktiivse vulkaani jalamil. Nad on karmid inimesed, karastunud.“

Soome president Alexander Stubb, kes kohtus Donald Trumpiga golfiväljakul, on kujunenud sümboliks kindlameelsest ja rahulikust julgeolekupoliitikast. „Meil on suur reservarmee, me oleme valmis, oleme seda varem teinud ja saame jälle hakkama,“ sõnas ta.

Digiriigid, mis mõistavad ajalugu

Üks kõige intrigeerivamaid tähelepanekuid intervjuus on arusaam ajast. „See on osa maailmast, kus ajaloo lõpp ei toimunud,“ ütles autor. „Balti riigid on parim näide edukast Euroopa integratsioonist. Nad ei klammerdu mineviku külge, vaid liiguvad tulevikku.“

Eriti kiidab ta Eestit, kus 1990ndate alguses ei olnud konkurentsivõimelist tööstust ning strateegiliselt valiti tee digitaalse arengu kaudu. „Eesti on Euroopa kõige digitaalselt arenenum riik. Nad kasutavad tehisintellekti viisidel, millest Saksamaa ja Suurbritannia võivad ainult unistada.“

Saksamaa: ärkamine või enesepettus?

Saksamaa on võtmeriik Euroopa kaitses, kuid autor on skeptiline. Kuigi kantsler Olaf Scholz kuulutas 2022. aastal välja „Zeitenwende“ – pöördepunkti Saksa kaitsepoliitikas –, on edasiminek olnud aeglane.

„Bundeswehri varustust ja moraali on parandatud, kuid ollakse kaugel sellest, mida NATO neilt ootab,“ ütles ta. Võimalik uus kantsler Friedrich Merz on algatanud veelgi suurejoonelisema plaani: 500 miljardi euro suurune investeering taristusse ja kaitsevõimesse.

Saksamaal on head kaitsetööstuse firmad nagu Rheinmetall ja tõusjad nagu Helsing (tehisintellekt ja droonid), kuid kaitsetööstus on ikkagi vaid väike osa kogu Saksamaa majandusest. Siiski avab autotööstuse langus võimaluse kaitsetööstuse laienemiseks – autotehased võivad muutuda tankitehasteks.

Suwałki koridor – Euroopa Achilleus kand?

Kõige haavatavam punkt NATO kaitseliinis on Suwałki koridor – kitsas 90-kilomeetrine lõik Leedu ja Poola piiril, kahe Vene mõjuvõimu all oleva ala – Kaliningradi ja Valgevene – vahel.

Teoreetiliselt suudaks Venemaa selle ühe päevaga hõivata ja Balti riigid maismaalt ära lõigata. Kuid NATO on sellest ohust teadlik ja on välja töötanud vastumeetmed. Rünnak oleks Venemaa jaoks logistiliselt keeruline ja tõenäoliselt verine.

Poola: Euroopa uueks sõjaliseks liidriks

Kui Saksamaa kobab, siis Poola särab. Poola kaitse-eelarve ületab peagi 5% SKT-st – rohkem kui kaks korda NATO miinimumnõue. „Neil on rohkem tanke kui Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalial ja Ühendkuningriigil kokku,“ märkis autor. „Nad ostavad raketisüsteeme, haubitsaid, hävitajaid ja tugevdavad infrastruktuuri.“

Varjatud sõda kaablite all

Viimase aasta jooksul on Vene varilaevastik kahjustanud või püüdnud kahjustada Balti merealuseid side- ja energiakaableid. Paljud eksperdid usuvad, et see ei ole lihtsalt hirmutamine, vaid tegelik sõjalise konflikti ettevalmistus.

„See on tööstusliku ulatusega mittekonventsionaalne sõda,“ ütles autor. „Tapmiskatsed kaitsetööstuse juhtide vastu, droonisissetungid, sabotaaž raudteedel, desinformatsioon, poliitiline mõjutamine – see on süsteemne tegevus.“

Chatham House’i Venemaa-ekspert Keir Giles usub, et need on ettevalmistused NATO-vastaseks sõjaks.

Trump, NATO ja Euroopa tulevik

Pärast Venemaa 2022. aasta täiemahulist sissetungi Ukrainasse suurendas USA oma sõjalist kohalolekut Euroopas 100 000 sõdurini. Kuid Trumpi uus ametiaeg paneb paljud Euroopa liidrid värisema.

„Balti riigid on täielikult sõltuvad USA tuumagarantiist ja sõjaväelisest kohalolekust,“ rõhutas autor. „Trumpi lähedased liitlased nagu JD Vance on andnud märku, et Euroopa peaks muutuma – mitte ainult rohkem kulutama, vaid poliitiliselt ümber kujunema MAGA-ideoloogia järgi.“

Saksa vastu on Vance olnud eriti kriitiline. Ta on sidunud USA julgeolekugarantiid Saksamaale nende sisepoliitiliste reformidega, mis oleksid Trumpi administratsiooni maitsele.

Putin, Trump ja Balti tulevik

Hoolimata Trumpi soojast suhtumisest Putini suunal, võib Kreml olla teinud strateegilise vea. Pärast seda, kui Putin kuulutas, et ei räägi rahust enne Zelenski lahkumist, olevat Trump vihastanud. Alexander Stubbi golfimäng Mar-a-Lagos oli murdepunkt: esimest korda kritiseeris Trump avalikult Putinit.

Kas Balti riigid on järgmised?

Intervjuu lõpus jõuti põhiküsimuseni: kas Venemaa võib rünnata Balti riike?

„Ma rääkisin kahe tosina endise sõjaväeatašee, diplomaadi, analüütiku ja ajaloolasega. Nende arvamused on seinast seina,“ tunnistas autor. „Putin on oportunist, mitte strateeg. Tema jaoks ei loe mitte niivõrd kavatsused, vaid võimalused.“

Baltimaade taasokupeerimine oleks riskantne – need rahvad on tugeva rahvusliku identiteediga ja okupeerimine võiks sütitada separatismi mujalgi Venemaa sees. Ukraina kuulub Putini silmis „venna-rahvaste“ hulka, Balti riigid aga pigem tüütu erandina, kes ei sobi tema impeeriumikuvandisse.

Lõppsõna Eestile: võimalus või ohver?

Autor nendib, et Eesti, Läti ja Leedu on täna Lääne-Euroopa eesliin. Nad ei küsi kaastunnet ega haletsust, vaid strateegilist tõsidust. Nad on modernsed, kindlameelsed ja valmis – nii digitaalselt kui sõjaliselt. Kuid nad ei saa seda üksi teha.

Lääne valik seisneb selles, kas neid toetada enne, kui on hilja, või vaadata pealt, kuidas uus raudne eesriie langeb samasse paika, kust see kunagi langes, järeldab autor.

Eestlased USAs

TRENDING