Ühine leping Balti riikide vahel võiks panna Putini uskuma, et piirkonna taasanastamine pole otstarbekas, kirjutab Jüri Toomepuu Eesti Päevalehes.

Viimastel nädalatel on Euroopa jälginud hämmelduse ja murega, kuidas Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on ühepoolselt võtnud kontrolli Ukraina sõja lõpetamise üle. Trump on väitnud, et Putini käes on kõik trumbid ning öelnud, et Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on diktaator, kes peaks korraldama valimised, hoolimata riigis valitsevast sõjaolukorrast. See hoiak on äratanud segadust ja pahameelt mitte ainult Ukrainas, vaid kogu Euroopas.

Euroopa on näinud vaeva Ameerika toetuse hoidmise nimel. Suurbritannia peaminister on suundumas Washingtoni, et ühelt poolt tugevdada suhteid Ameerika Ühendriikidega ning teisalt tagada toetus Ukrainale. Trumpi administratsiooni jäik hoiak Ukraina suhtes on tõstatanud küsimusi rahvusvahelise julgeoleku ja diplomaatia püsivuse kohta. Kui varem olid Suurbritannia ja USA liitlasriigid, kelle seisukohad rahvusvahelistes küsimustes olid peaaegu alati ühtivad, siis tänapäeval on olukord kardinaalselt muutunud.

Kui ÜRO Peaassamblee korraldas 24. veebruaril hääletuse resolutsiooni üle, milles mõisteti hukka Venemaa tegevus Ukrainas ja kutsuti üles Vene vägede viivitamatut väljaviimist, võttis üldkogu selle otsuse vastu 93 poolthäälega. Ameerika hääletas koos Venemaa ja Põhja-Koreaga selle resolutsiooni vastu, mis tähendab drastilist lahkumist oma traditsioonilistest liitlastest.

Kas rahvusvaheline õigus kaotab tähenduse?

Trumpi administratsioon on hakanud eirama varasemaid kokkuleppeid ja liite. Ameerika Ühendriigid on hakanud vältima terminit „Venemaa agressioon“ Ukraina sõja kirjeldamisel, mis võib viidata väärtuslõhele Euroopa ja Ameerika vahel.

Lisaks on Trumpi administratsioon nõudnud Ukrainalt 500 miljardi dollari väärtuses maavarasid vastutasuks antud abi eest. Selline suhtumine kütab spekulatsioone, et Ameerika soovib manipuleerida väiksemaid riike enda majanduslikuks kasuks.

Küsimusi tekitab ka Trumpi soov kontrollida Taanile kuuluvat Gröönimaad, mis viitab murettekitavale soovile omandada territooriume ilma rahvusvahelise konsensuseta. Need sammud on põhjustanud hirmu, et Ameerika Ühendriigid on asunud seadusetuse teele, lähtudes pigem enda huvidest kui rahvusvahelistest normidest.

NATO ja Euroopa julgeolek

Trump on korduvalt rõhutanud, et Ameerika ei ole enam huvitatud Ukraina NATO-ga liitumise toetamisest. See asetab Euroopa väga keerulisse olukorda, sest ilma Ameerika sõjalise ja diplomaatilise toetuseta ei suudaks NATO tagada Ukrainale pikaajalist julgeolekut. See avab ukse Putini edasisele agressioonile ning suurendab riski, et konfliktid Euroopas eskaleeruvad.

Euroopa peab seetõttu otsima uusi lahendusi ja suurendama enda kaitsevõimet. Siiski jääb küsitavaks, kas Euroopa suudab ilma USA abita ennast piisavalt tugevdada. Mitmed eksperdid on väitnud, et Euroopa sõjaline sõltuvus Ameerikast on suurenenud ning ilma Ameerika osaluseta oleks sõjaline operatsioon nagu 2011. aasta Liibüa interventsioon olnud võimatu.

Mida toob tulevik?

Kuna Trumpi poliitika näib põhinevat eeskätt lühiajalistel kasusaamistel, on keeruline prognoosida, milliseks kujuneb rahvusvaheline olukord lähiaastatel. Kui Euroopa ei leia alternatiivseid viise enda julgeoleku tagamiseks, võib vana maailmakord laguneda ning uued geopoliitilised jõujooned kujuneda märkimisväärselt erinevateks varasemast.

Kas tegemist on ajutise nähtusega või uue normaalsusega rahvusvahelises poliitikas? Seda näitab aeg. Kuid üks on kindel – maailma poliitiline tasakaal on muutumas ning Euroopa peab leidma uued viisid oma tuleviku kindlustamiseks.

Eesti peaks üritama ühineda Läti ja Leeduga, ja kui võimalik ka Soomega, ühiseks julgeolekutsooniks, millel on ühised relvastuse soetamise plaanid, integreeritud relvajõud ja leping, mis mitte ainult ei luba, vaid kohustab liitlasi üksteist kaitsma. Selline leping võiks panna Putini uskuma, et Balti riikide taasanastamine pole otstarbekas.

Eestlased USAs

TRENDING