Jüri Toomepuu: Eesti rahvusriigiks!
Rahvaste enesemääramise õigusele ja rahvusriikide tekkimisele andis aluse Nobeli rahulaureaadi, USA kahekümne kaheksanda presidendi Woodrow Wilsoni 1918 aasta kuulsad14 punkti rahu loomiseks pärast verist maailmasõda. Tol ajal sündisid paljud rahvusriigid, nende hulgas võitlesid iseseisvaks oma põlise kodumaa ka eestlased.
Wilson, maailma kõige vanema demokraatliku põhiseadusega riigi president, tajus, et impeeriumite ja imperaatorite, kuningriikide ja kuningate, diktaatorriikide ja diktaatorite ajastu hakkab ümber saama, et iga rahvas soovib elada vabaduses ja olla peremees oma kodumaal.
Tänapäeva teadlased on tõestanud, et inimeste ja rahvuste ühtekuuluvustunne on programmeeritud meie geenidesse. Viimastel aastakümnetel esile tõusnud evolutsioonilise psühholoogia uuringud viitavad sellele, et rahvusliku säilimise peamised tegurid on rahva genofondis domineerivad geenid, mis edasikandumise eest hoolitsevad lisaks enda võimalikult laialdasele levitamisele ka ligimesearmastuse/sallivuse kaudu, proportsioonis sugulust määravate samade geenide hulgaga indiviidides.
Evolutsioonilise bioloogia teadlane professor George Christopher Williams andis meie loomupärasele tajule teoreetilise, teadusliku aluse oma 1967. aastal avaldatud raamatuga „Kohanemine ja looduslik valik”, mis selgitas, et kuigi meile näib, et evolutsiooniline valik toimub organismide hulgas, toimub see hoopis geenide tasemel, geenide omavahelisel võitlusel enda edasikandmiseks.
Ühe prominentse evolutsiooniteoreetiku, professor William Hamiltoni uuringud on tõestanud seosed indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverduse ja ühtekuuluvustunde vahel. Neid uuringuid on täiendanud Harvardi ülikooli bioloogiaprofessor Edward Wilson ja veelgi edasi arendanud Oxfordi ülikooli evolutsioonibioloog Richard Dawkins oma raamatuga „Isekas geen”, mille Lauri Laanisto on, muide, ka eesti keelde tõlkinud. Dawkins kasutas terminit isekas geen, et vastandada geenikeskset arusaama organismi-kesksele arusaamale evolutsioonist. Isekad geenid hoolitsevad enda edasikandumise eest sellega, et nad aitavad organismil evolutsiooni käigus edukad olla.
Päritud geenidest tulenevadki laste armastuse, perekondade ühtekuuluvuse ja rahvusluse tunded. Mida rohkem ühiseid geene on inimestel, seda tugevam on nende ühtekuuluvustunne, vajadus üksteist aidata ja üksteise seltsis viibida. Igivana rahvatarkus, mis väidab, et veri on paksem kui vesi ja vennaarmastuse mõiste on saanud teadusliku tõestuse. Soov rahvusriikide loomiseks on välja arenenud evolutsiooni käigus, sellel on loomupärane geneetiline alus. Rahvusriikide vastased on enamasti võõrad anastajad või sisserändajad, kel ei meeldi oma viletsuses vaevleva rahva hulgas elada või inimesed kelle genofond on nii segane, et selles puuduvad domineerivad geenid.
Eesti rahvas pidi kannatama poolsada aastat võigast okupatsiooni mille käigus okupandid asustasid eestlaste põlisele kodumaale hulgaliselt võõra kultuuri ja geenidega inimesi. Kahjuks ei rakendanud okupatsioonijärgne Eesti valitsus Genfi konventsiooni sätteid mis nõuavad okupatsiooni lõppedes okupantide lahkumist. Selle tagajärjel oleme jõudnud olukorda kus eestlased on jäämas vähemusrahvaks oma põlisel kodumaal. Oleme jõudnud olukorda kus Eesti Vabariiki esindab Euroopa Liidus Putini käsilane, Ühtse Venemaa liitlane, kus Eesti Vabariigi riigikogus teevad seadusi venelased kes eitavad okupatsiooni, küüditamisi ja eesti rahva vastu sooritatud genotsiidi, kus Eesti Vabariigi valitsuse liige kinnitab, et rahvusriik olevat „ohtlik ja ebainimlik düstoopia“ (sic) ja kutsub Eesti rahvuslasi „xenofoobseks okseks.“
Geenidest tulenev soov kaitsta oma rahvast, mis Eesti põhiseaduses on kehtestatud nõudega kindlustada ja arendada riiki mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, on ka üks põhjus miks rõhuv enamus rahvaid on kehtestanud reeturitele surmanuhtluse.
Eestlased on millegipärast oma rahva anastajate, hävitajate ja reeturite vastu üleliia leebed – Herman Simmi karistati ainult kaheteist ja poole aastase vangistusega, okupatsiooniaegsete küüditajate, piinajate ja mõrvarite vastu pole isegi süüdistusi esitatud ja okupantidel ning nende järeltulijatel lubatakse takistamatult eestlaste põlist kodumaad venestada.
Rahvaste enesemääramise õigus jäädvustati pärast Teist Maailmasõda jus cogens, (põhilise, aksiomaatilise) printsiibina niihästi rahvusvahelise õiguse reeglitesse kui ka ÜRO hartasse. Eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. On ülim aeg võtta rahvahääletusega vastu muutused Eesti Vabariigi põhiseaduses mis lõpetaks kohe sisserännu Eestit okupeerinud riikidest, sealt sisserännanutele kodakondsuse kinkimise ja tühistaks Eestifoobsete sotsinovski-oksenovski taoliste kodakondsuse.
