Repliik, 04.06.2020
©Reuters/Scanpix
Seda ei saa rahumeelseks protestiks nimetada. Pilt on illustratiivne.
Poliitikavaatleja Jüri Toomepuu kirjeldab Ameerikas toimuvat, võttes aluseks ühe vasakliberaalse õppejõu seisukohad.
https://uueduudised.ee/arvamus...
“Oma arvamusloos “Black lives matter. Mõtisklus võitlustandrilt” ( ERR, 02.06.2020) kirjutab Epp Annus:
“Praegused meeleavaldused on üle kogu Ameerika paljudes paikades sügavalt inimlikud, sügavalt ühendavad, sügavalt hoolivad kogunemised, kus inimesed tulevad kokku, et avaldada meelt ülekohtu vastu”.
See on huvitav arvamus, aga seda on raske uskuda minul ja ma usun teistel, kes faktidest hoolivad.
Raske on leida midagi inimlikku ja sügavalt hoolivat faktis, et St Louisi linnas jätsid mustanahalised rüüstajad nende poolt haavatud 77-aastase mustanahalise erru läinud politseikapteni David Dorni tänavale surema ja võtsid ta suremisest oma saavutusega uhkustamiseks videosalvestuse.
Tartu Ülikooli vanema teadurina tunneb Annus ilmselt end kohustatuna ka eesti noori õpetama, et nood Ameerikas toimuvast eeskuju võtaks:
“Kui toimuvast midagi õppida, siis mitut. Kõigepealt, protestidel on määratu ühendav jõud, ennekõike toovad protestid inimestes esile nende parimad jooned, abivalmiduse, hoolivuse, kodanikujulguse, vastutustunde.“
Võib tõesti möönda, nagu arvas Annus, et see oli sügavalt ühendav kogemus ja määratu ühendav jõud märatsejatele, rüüstajatele ja mõrvajatele, et neil on senini õnnestud rüüstata, laastata või hävitada vähemalt 220 äri, põletada palju politseiautosid, tappa 4 inimest ja vigastada umbes 70, paljud neist eluohtlikult.
Kaldun aga arvama, et ausaid ja seadusekuulekaid inimesi, keda ikka veel leidub, need saavutused sügavalt ei ühenda, samuti, et toimunu pole esile toonud märatsejates, nagu väidab Annus, nende parimad jooni, abivalmidust, hoolivust, kodanikujulgust ja kindlasti mitte ka vastutustunnet.
Keegi pole veel suutnud arvestada kui palju praegune märatsemine majanduslikku kahju tekitab, aga USA kindlusseltside ajakiri Kompensatsiooni Žurnaal (Claims Journal) oma 2. juuni pealkirjas väidab, et kindlustuste kompensatsioon tõuseb katastroofilisele tasemele. Nende kahjud võivad olla ülesaamatud, kel märatsemist katvat kindlustust pole.
On samuti huvitav, et vasakäärmuslik ajakirjandus, mis moodustab tänapäeval suurema osa USA ajakirjandusest, toetab suurelt osalt märatsejaid, rüüstajaid ja tapjaid, kuigi nood on rünnanud rohkem kui sada korda ka ajakirjanikke. Eks ole vaja oma ideaalide nimel ka ohvreid tuua.
Ilmselt on mõni Tartu Ülikooli õppejõud nõus oma pilvedes hõljuvate ideaalide nimel ka kriitika- ja mõtlemisvõime varna riputama.
Tartu Ülikooli kiituseks võib öelda, et see on arvatavasti esimene, ja loodan ka viimane kord, kus üks nende vanemteadur selliste kummaliste arvamustega esineb.”
