Venemaa kaitseminister Andrei Beloussov (vasakul) ja Venemaa asekaitseminister kolonel Junus-bek Jevkurov (keskel) inspekteerivad lahinguväljaõppe üksust sõjaväepolügoonis. Foto on tehtud Leningradis 26. juulil 2024. FOTO: Venemaa kaitseministeeriumi pressiteenistus (Scanpix via AP)
Juba sõja algpäevil suutsid ukrainlased Putinile ja maailmale tõestada, et Putini unistus Ukraina vallutamisest ei täitu. Nüüdseks on ilmselge, et võit ei koida, kuigi Putin on valmis sellele pühendama kõikvõimalikud ressursid: aktsepteerima iga päev umbes 1000 lahingus langenut, kasutama Teisest maailmasõjast järele jäänud tanke ning Põhja-Koreast ja Iraanist kalli raha eest ostetud relvi ja laskemoona. Näib ka, et ei täitu ta lootused, et lääne toetus Kiievile raugeb.
Sõja praeguses faasis torkab silma Venemaa võimetus Harkivi suunal edu saavutada. Ukraina olukord on paranemas tänu sõdurite efektiivsemale mobiliseerimisele, rohkema laskemoona saabumisele, lääneriikide tarnitud rakettide Venemaal kasutamise keelu leevendamisele ja kindlustuste ehitamisele. Venelaste edu mujal, eriti Donbassis, on strateegiliselt tähtsusetu ja saavutatud tohutu hinna eest. Nüüdseks pole küsimus selles, kas Ukraina suudab võitlust jätkata, vaid selles, kas seda suudab Venemaa.
Kuigi Venemaa kulutab suure osa oma sisemajanduse koguproduktist sõjale, suudab ta oma tankide, soomusmasinate ja suurtükiväe kaotusi korvata ainult ladudest viletsat nõukogudeaegset relvastust võttes ja seda taastades. Need varud on väiksemad kui ukrainlaste võime neid hävitada. Praeguste hõlvamismäärade juures võib arvata, et relvade varud hakkavad järgmisel aastal lõpukorrale jõudma.
Vene tankide, rakettide ja elavjõu lõppemise üle on spekuleeritud juba 2022. aasta kevadest. Praeguseks on ilmunud märgid, mis Putinile head ei tõota. Piiratud territoriaalse kasu saamiseks on Venemaa ohverdanud sõdureid, tanke ja soomusmasinaid jätkusuutmatu kiirusega. Avatud lähtekoodiga luuresait Oryx teatab kontrollitud andmete alusel, et hävitatud ja kahjustatud tankide arv on praegu 3235, kuid pakub, et tegelik arv võib olla oluliselt suurem.
Fakti, et Venemaa sõjalised ressursid ei ole lõputud ning praeguse intensiivsusega konfliktis pole võimalik neid taastada isegi Iraani ja Põhja-Korea abiga, ei suuda Vene propagandamasin enam varjata.
Kahjuks suudab Putin siiski veel ukrainlastele kaotusi ja kannatusi tekitada. Ta on ikka veel võimeline kasutama tiibrakette, et hävitada haiglaid ja koole ning tappa lapsi. Suurim oht, millega Ukraina silmitsi seisab, on elektrivõrguvastane õhurünnak. Isegi kui lubatud uued õhukaitsesüsteemid saabuvad varsti, võib Ukraina seista silmitsi raske talvega.
Majanduse hääbumine
Venemaa kulud on järsult kasvanud Ukraina sõja ja sellele järgnenud sanktsioonide tõttu. Nafta- ja gaasitulud on vähenenud vähemalt 30%. Maavarade müügist saadud raha on osaliselt külmutatuna välispankades, osaliselt raisatud kasutute „riiklike projektide“ jaoks ja osaliselt on ametnikud selle varastanud.
Venemaa tootmisvõime ja infrastruktuuri halvenemine üha kiireneb. Seda näeb juba lennundustööstuses – üha rohkem lennukeid puruneb õhus või ei suuda õhku tõusta.
Sõda on vallandanud ka majandust ohustava inflatsiooni. Johns Hopkinsi ülikooli ökonoomiaprofessor Steve H. Hanke, kes muide tegi uuringud, mille tagajärjel võeti aastal 1992 kasutusele Eesti kroon, arvestas. et 2023. aastal tõusis Venemaa tarbijahinnaindeks umbes 60%, mitte 3,6%, nagu teatati ametlikult.
Pärast üle kaht ja poolt aastat Ukrainas kestnud „erioperatsiooni“ on Putini kõige huvitavam otsus asendada kauaaegne kaitseminister Sergei Šoigu Andrei Beloussoviga – sõjalise kogemuseta ökonomistiga, kes oli varem asepeaminister ja majandusarengu minister. Heal põhjusel, sest peaaegu kolmandik 2024. aasta eelarvest on pühendatud relvastusele, rohkem kui kunagi varem postsovetlikul Venemaal. Putin näib aru saavat, et kui hääbub majandus, hääbub ka ta sõjapidamise võime. Ta olevat väitnud, et ainult majandusteadlane saab olukorda parandada. Tal võis õigus olla.
Sõjaliste kulutustega, kuigi need tehakse inimkapitali, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste arvelt, on võimalik ka majandusarengut juhtida. Näib, et Beloussov, matemaatikakooli kasvandik ja majandusküberneetika eriala lõpetanu, usub ametivõimude võimesse kõike arvutada ning riigi raha ja kontrolli sekkumisega lahendada mis tahes kriisi.
Beloussovit on iseloomustatud kui sõjalist keyneslast. See pigem solvab 20. sajandi alguse stiimulite pooldajat John Maynard Keynesi. Ta ideed meenutavad pigem neid, mis aitasid Nõukogude Liitu õõnestada: kaitsekulutuste jätkusuutmatu kasv ja majanduse järeleandmatu militariseerimine.
Beloussov ja Putin ilmselt usuvad, et sõjalised kulutused võivad riigi pigem päästa kui pankrotti ajada. Kuid nagu nõukogudeaegne režiim pidi tõdema, siis sõjale rajatud majandus ei saa igavesti püsida. Põhimõtted, mille Venemaa majandusreformijad kehtestasid üle 30 aasta tagasi, on hoidnud Venemaa majandust enam-vähem stabiilsena. Nende eiramisega on raske vältida majanduse hääbumist.
Kommunistlikul Venemaal heideti nalja nõukogudesaegse majandusplaneerimise üle. Vastus küsimusele „Mis juhtuks, kui Saharasse ehitataks sotsialism?“ oli: „Alguses, peale plaanide tegemise, ei juhtu midagi. Siis tekib liivapuudus.“ Samamoodi võib iseloomustada Putini ja Beloussovi uut majandusmudelit.
Rahvastiku hääbumine
Venemaal väheneb kiiresti nii elanikkonna suurus kui ka kvaliteet: sooline ja vanuseline struktuur halvenevad, majanduslikult kõige aktiivsem ja andekam osa elanikkonnast põgeneb riigist ning asendub osaliselt vähem arenenud riikidest pärit sisserändajatega.
Aastal 2022 langes 15aastaste vene meeste oodatav eluiga peaaegu viie aasta võrra. Nii paljud võitlusealised mehed on surnud või eksiilis, et naisi on meestest üle 10 miljoni võrra rohkem.
1994. aastal oli Venemaa rahvaarv 149 miljonit ja 2024. aastal 144 miljonit, 72% nendest on venelased. ÜRO ennustab, et järgmise poole sajandi jooksul väheneb see 120 miljonini. Vene statistikaameti andmetel oli vähenemine suurim etniliste venelaste seas. Naiste sündimuskordaja on rahva väljasuremist ennustav 1,5. Rahva säilimiseks peab see olema vähemalt 2,1.
Tsaari ajal oli venelaste, eriti lihtrahva ja ühiskonna alamklassi haridustase väga madal. 19. sajandi keskpaiku, kui Eestis oli kirjaoskajaid umbes 90%, oli neid Venemaal ainult umbes 8%. Aadlikud ja vaimulikud olid siiski enamasti hästi haritud ja lokkas maailmaklassi vene kirjandus.
Lenini ja ta järglaste klassivõitlus kahjustas tõsiselt vene rahva intelligentsuse taset. Enamik kõrgelt haritud inimesi kuulutati rahva vaenlasteks, paljud hukati, paljud surid Siberi orjalaagrites.
Ukraina ründamine on rahvastikuprobleemi märgatavalt suurendanud. Peale selle, et sõjas on saanud hukka või haavata palju sõdureid, on välismaale põgenenud üle miljoni andeka ja haritud noore. Sõda võib paradoksaalselt siiski parandada venelaste keskmist intelligentsi ja seaduskuulekust, sest enamik lahingutandril hukkunutest on vähese intelligentsiga, paljud on vanglatest rindele saadetud kurjategijad. Andekamad, eriti partei tuusade pojad, suudavad sõtta minekut vältida.
Tublisti üle 10% Venemaa elanikkonnast on moslemid. Venemaa moslemite ja väljaspool Venemaad asuvate moslemite suhted on segased. Venelased kohtlevad neid enamasti alamatena, samuti nagu nad kohtlesid ikestatud rahvaid Stalini impeeriumi päevil.
Putini vaimsete võimete hääbumine
Omadused, nagu paranoia ja julmus, oleks tavainimestele rasked vaimsed häired, aga autokraatidele on need pigem olulised omadused, mis aitavad neil võimul püsida ja elus olla. Stalin, kellel neist omadustest puudus polnud, elas kõrge vanuseni. Kasulik polnud see muidugi miljonitele, keda ta pidas vajalikuks hukata või Siberi orjalaagritesse saata. Ka varises kokku riik, mida ta juhtis.
Putin üritab, kuid pole veel suutnud oma iidoli Stalini vääriliseks saada. Näib, et tema juhtimisel edeneb Venemaa allakäik kiiremini kui Stalini ajal.
Ameerika Ühendriikide allakäik president Joe Bideni valitsemise ajal on kurb näide sellest, mis võib juhtuda, kui riigi juht on muutunud seniilseks. Putin 71aastaselt veel seniilne ei ole, aga ta on vene mehe jaoks, kelle keskmine eluiga on umbes 68 aastat, küllaltki eakas. Keegi ei muutu vanusega tervislikumaks ega intelligentsemaks. Venemaa sõltub paraku ühe eaka mehe kahanevatest võimetest.
Tuumamõõga täristamine
Putin vihjab vahetevahel, et ta võib rasketes oludes kasutada taktikalisi tuumarelvi.
Eksperdid kipuvad nõustuma, et tuumarünnak ei ole võimatu, kuid arvavad, et see on ebatõenäoline. Sellel oleks Venemaa ja eriti Putini jaoks tohutud varjuküljed. Eelkõige seaks see ohtu Putini ja paljude ta lähedaste elu.
Näib aga, et Putin on arvamusel, et NATO ei julge vastata. Tal on põhjust uskuda, et USA president Biden ja Euroopa liidrid on nõrgad. Ta näib arvavat, et NATOt valdaks paanika ja kaos, nii et nad ei teeks midagi.
Ka sõda hääbub kunagi
Donald Trump, kes võib alates järgmise aasta 20. jaanuarist olla tõenäoliselt USA president, on valimiskampaania käigus kinnitanud, et kui tema saab presidendiks, lõpetab ta sõja 24 tunni jooksul. Vaevalt et keegi, kaasa arvatud ta ise, seda päriselt usub. On aga ebetõenäoline, et ta üritab rahu saavutada Ukraina territooriumi arvelt. Ta saaks Putini panna saba jalgade vahele tõmbama, kui ta annaks Ukrainale kaitseks küllaldaselt õhutõrjet, rünnakuks pikamaarakette ning tühistaks Bideni kehtestatud Venemaa territooriumi ründamise keelu.
Trump on lubanud ametisse astumise päeval taastada fossiilkütuste tootmise, mille Biden peatas. Nafta hinna langus Trumpi eelmise valitsemisaja tasemele hävitaks kiiresti Putini sõjamajanduse.
Peale kõige eelneva oleks kasulik karmistada märkimisväärselt majanduslikke sanktsioone ja konfiskeerida kõik läänes asuvad Venemaa varad Ukraina toetuseks. Selle aasta aprillis kehtestas USA kongress neli riikliku julgeolekuga seotud õigusakti. Kolm nendest taastasid kaua soiku jäetud toetuse Ukrainale, Iisraelile ja Taiwanile.
Üks volitas presidenti konfiskeerima Ukraina toetuseks USAs paiknevat Venemaa varandust. NATO Euroopa liikmesriigid, kus hoitakse 290 miljardi dollari väärtuses Venemaa riigivarasid, on kehtestanud sarnase seaduse.
Washingtonis asuva mõttekoja New Lines Institute hiljutises aruandes väitsid õiguseksperdid, et lääneriikide valitsused peaksid viivitamatult hakkama kasutama külmutatud Venemaa riigivarasid, et maksta Ukraina tsiviiltaristu ülesehitamise eest. Nende argument on, et Venemaa sõjakuritegu, provotseerimata rünnak, õigustab vastumeetmeid.
Eesmärk pole mitte ainult panna kurjategijat maksma tekitatud kahju eest – nõue, mille ÜRO peaassamblee eelmisel aastal heaks kiitis –, vaid lõpetada konflikt täielikult.
Juunis olid endine USA rahandusminister Lawrence Summers, endine maailmapanga president Robert Zoellick ja endine USA diplomaat Philip Zelikow reparatsiooniettepaneku heakskiitmise kaasautorid, kirjeldades seda kui vägivallatut vasturünnakut, mis võib meeldida ka kodumaisele publikule, kes on mures selle pärast, et USA maksumaksjad peaks maksma kinni Venemaa kuritegude tagajärjed. „Külmutatud Vene varade ülekandmine Ukrainasse oleks moraalselt õige, strateegiliselt tark ja poliitiliselt otstarbekas,“ kirjutasid nad.
Tõenäoline on, et sõda lõppeb Vene tohutute sõjaliste kaotuste, majanduse allakäigu ning sanktsioonide, rahvastikuprobleemide ja eelkõige muidugi ukrainlaste vapra vabadusvõitluse koosmõjul Ukraina võiduga.