Kuni viimase ajani on Gaza sõjanarratiivi väga suures osas kontrollinud Iisraeli kaitsejõud ja kaitseministeerium. Iisraeli rahvusvaheline maine on langenud enam kui 20 000 palestiinlase tapmise, enam kui 50 000 inimese haavamise ja suure osa Gaza hävitamisega, kuid Iisraeli võimas propagandamasin pakub siiski usutava narratiivi nõrgenenud Hamasist, väites isegi, et sõda Gaza põhjaosas on suures osas lõpule viidud ja edu Gaza lõunaosas järgneb sellele peatselt.
Narratiivile aitavad kaasa tõsised raskused vähestele Gazas veel tegutsevatele ajakirjanikele, sealhulgas oht nende isiklikule turvalisusele, samal ajal kui rahvusvaheline pressikorpus on Jeruusalemmas ja sõltub peamiselt Iisraeli võimsa propaganda allikatest.
Bradford Ülikooli rahuõpingute professor emeritus Paul Rogers, kes on ka USA Joint Service Command and Staff College (Juhtimise ja Staabi Kolledži) auliige andis intervjuu 19. detsembril Briti ajalehe The Guardian kolumnist Owen Jonesile, mis annab olukorrast drastiliselt teistsuguse pildi. Näib, et paljud janunevad õige teave saamiseks Iisraeli-Hamase sõjast. Esimese 24 tunni jooksul pärast intervjuud vaatasid seda YouTube vahendusel 250 000 inimest.
Professor Rogers teatab, et puuduvad tõendid, mis toetaksid Iisraeli sõjajõudude väidet Hamasi peakorteri kohta al-Shifa haigla all, samuti ei suutnud nad tuvastada Iisraeli pantvangide asukohta, hoolimata sellest, et neil olevat üks maailma kõige arenenumate luureandmete süsteemidest.
Alles hiljuti on olnud veel kaks intsidenti. 12. detsembril toimus Gaza osas, mis oli väidetavalt Iisraeli vägede kontrolli all, oskuslik kolmekordne varitsus, mille korraldasid Hamasi poolsõjaväelised üksused. Iisraeli üksus varitses ja võttis ohvreid. Sellele üksusele saadeti appi veel vägesid ja seejärel ründasid neid Hamasi sõdurid.
Teatati, et kümme IDFi sõdurit tapeti ja teised said raskelt haavata, nende hulgas üks kolonel ja kolm majorit eliit Golani brigaadist. See, et Hamas, mis on väidetavalt hävitatud, võib sellise operatsiooni korraldada kõikjal Gazas, rääkimata piirkonnast, mis on väidetavalt juba Iisraeli vägede kontrolli all, peaks tekitama kahtlusi selles, et Iisrael teeb sõjas olulisi edusamme.
Kahtlusi Iisraeli relvajõududest tekitab ka fakt, et iisraeli sõdurid tapsid kolm Iisraeli pantvangi kes olid suutnud oma vangistajatest eemale pääseda, kuigi nad olid ilma särkideta ja kandsid valget lippu. Mis tegi asja veel hullemaks ja tekitas Iisraelis märkimisväärset viha, on see, et heliga varustatud Iisraeli sõjaväe otsingukoer võttis pantvangide kõned vastu viis päeva enne nende tapmist.
Iisraeli relvajõudude probleemidest on ka teisi märke. Nende ametlikud ohvrite arvud väidavad, et Gazas, Iisraelis ja okupeeritud Läänekaldal on langenud umbes 460 ja umbes 1 900 on haavatud. Teised allikad viitavad palju suuremale haavatute arvule. Iisraeli juhtiv päevaleht Yedioth Ahronoth avaldas kaitseministeeriumi rehabilitatsiooniosakonnast saadud teabe. See tõstis ohvrite arvu üle 5,000, kusjuures 58 protsenti neist liigitati rasketeks ja üle 2,000 ametlikult puudega inimesteks. Samuti on olnud mitmeid tuleõnnetusi, kusjuures Times of Israel teatas 105-st surmajuhtumist sellise tulekahju või lahingute ajal toimunud õnnetuste tõttu.
Iisraeli relvajõud jälgivad endiselt nn Dahiya doktriini, mille mõtles välja endine Iisraeli kaitsejõudude peastaabi ülem Gadi Eizenkot. See hõlmab vaenulikeks peetavate režiimide tsiviilinfrastruktuuri hävitamist, eesmärgiga tekitada ulatuslikku sotsiaalset ja majanduslikku kahju, paljude tsiviilelanike tapmist, ning kiidab heaks "ebaproportsionaalse jõu" kasutamise selle eesmärgi saavutamiseks.
Näib, et muu maailm sellist doktriini heaks ei kiida. Kriitikat tuleb ootamatutest kohtadest, sealhulgas Ühendkuningriigi endiselt kaitseministrilt Ben Wallace'ilt, kes on hoiatanud, et sellel võib olla poolsada sajandit kestev mõju. Isegi Bideni administratsioon on avaldanud oma rahulolematust. Benjamin Netanyahu ja ta sõjakabinet on otsustanud aga jätkata nii kaua kui võimalik.
Iisraeli relvaüksuste ülemused on seetõttu edu saavutamiseks tohutu surve alla. Nad saavad aru, et vaatamata Netanyahu retoorikale pole võimalik Hamasi ega Hamasi ideid sõjalise jõuga lüüa. Nad teavad ka, et pantvangide perekondade surve võib peagi kaasa tuua uue humanitaarpausi. Seetõttu on nende eesmärk kahjustada Hamasi nii palju kui võimalik, nii kiiresti kui võimalik, olenemata sellest, mis tehakse Gaza tsiviilelanikele. Seda lähenemisviisi tõestavad paljud intensiivsed õhurünnakud.
Sellise teguviisi teeb võimalikuks Netanyahu sõltuvus religioossete fundamentalistide ja kaevikuliste sionistide äärmuslikust vähemusest tema valitsuses. Neil poleks olnud laiemat toetust, kui poleks olnud Hamasi 7. oktoobri tõhusat rünnakut, kuid ometi teevad nad Iisraeli pikaajalisele julgeolekule üha rohkem kahju. Iisrael mitte ainult ei riski saada paariariigiks, isegi oma liitlaste seas, vaid see toidab ka radikaalse opositsiooni põlvkonda taastatud Hamasist või selle vältimatust järeltulijast.
Päris kindel on see, et Netanyahu inimõigusi eirav poliitika Iisraelile rahu ja julgeolekut ei too. Varem või hiljem saavad tuumarelvad ka need riigid ja rahvad kel on põhjust ja soov Iisrael hävitada. Aitab ainult ühest nende soovi täitmiseks.
