Võrumaa Teatajale antud intervjuu teises osas räägib Ameerika Ühendriikides Floridas elav Jüri Toomepuu sellest, mida ta arvab Venemaalt raha küsimisega vahele jäänud Edgar Savisaarest ja Wikileaks’i skandaali sattunud president Toomas Hendrik Ilvesest.
Artikkel:
http://www.syndikaat.ee/news.p...Eesti üks suuremaid probleeme on tööpuudus. Savisaar räägib, et selles on süüdi Ansip. Samuti süüdistas ta Ansipit selles, et too röövis eestlaste unistused. Kas Savisaare juttu saab uskuda? Ansip jälle ütles, et Savisaar on jälestusväärne inimene ja et ta pole temaga tükk aega suhelnud, sest ei usalda teda. Mis teie arvate, kas Ansipit saab usaldada? Savisaart usaldan kindlasti vähem. Masu ja tööpuudus on globaalsed probleemid. Ansip ei ole kaugeltki nii võimekas, et suutnuks need tekitada. Küll võinuks inimeste tööpuudusest tekkinud kannatusi leevendada innovatiivsete majandus- ja sotsiaalabi programmidega. Ennast ma selliseks supergeeniuseks ei pea, et oleksin osanud masu ja sellest tulenevat tööpuudust ennetada või tööpuuduse probleemile lihtsaid lahendusi leida.
Kunagi kuulus teie poliitiliste sümpaatiate hulka Arnold Rüütel. Mis te arvate meie praegusest presidendist Toomas Hendrik Ilvesest?
Sümpaatiate hulka? Ma ise seda ei teadnudki. Arvan, et kõik senised presidendid on olnud eestlastele needuseks. Alates Pätsist, kes hakkas diktaatoriks ja andis oma allkirja okupantide valitsuse loomiseks, siis Lennart „Nikolajev” Meri, kes sõlmis juulilepped, millega põlistati 20 000 punaaremeelast ja 2000 okupantide julgeolekuagenti Eestisse, kokku koos perekondadega 100 000 eestivaenulikku venelast. Sellele järgnes kommunistliku nomenklatuuri tippmees „tervitan teid võidupüha puhul” Rüütel ja nüüd halenaljakas korterite ärastaja Ärma-Toomas, kes valis oma nõustajaks ja kõnekirjutajaks kunagise kommunistliku partei propagandatöötaja. Võtab pisara silma.
Järeldasin, et Arnold Rüütel kuulub teie sümpaatiate hulka, kuna soovisite teha temast eksiilvalitsuse abiga Eesti esimese presidendi. Kuidas sellega täpselt oli?
Arvan, et Rüütel on teinud vähem halba kui teised ja tunnustan teda selle eest, et ta andis Ülemnõukogu presiidiumi esimehena välja käskkirja, millega taastati Kaitseliit ja lubas mul Kadrioru lossis enda osalusel korraldada nende kaitseliitlaste autasustamise tseremoonia, kes olid valmis Omoni rünnakule vastu astuma. Nagu teised, kes okupatsioonvõimude alluvuses head karjääri tegid, oli ta suurepärane tuulelipp, kes oskas üleöö punasest sini-must-valgeks muutuda. Rahvas arvas millegipärast, et ta oli julge, kui lasi ennast „sirgeseljaliselt” Gorbatšovil sõimata. Ma ei saa aru, miks seda julguseks peetakse, kui keegi seisab nagu lammas ja laseb ennast sõimata, ilma et julgeks sõnagi vastu piuksatada. Oma presidendiaja lõpul lasi ta lipul jälle varem mõnusaks saanud suunas lehvida, autasustades oma kommunistliku partei lähedasi kaastöölisi „teenete eest Eesti Vabariigile”.
Aga mida arvate meie praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese ümber puhkenud Wikileaks’i skandaalist? Millise mulje see nüüd temast maailmale jätab?
Vaevalt, et maailm Ilvesest eriti hoolib, aga niipalju, kui seda muljet on, tuleb see ta kiunuval häälel Evelini „moekunstnike” kriitikute matkimisest, mida naljaarmastajad vaatavad YouTube’i vahendusel World News’i (
http://wn.com) veebilehelt. Selle juures on tekst, mis ütleb: „Move over Bozo, President of Estonia doubles as clown!” ehk „Astu kõrvale, Bozo, Eesti president teeb topelttööd klounina”. Bozo, nagu teame, oli kunagine kuulus kloun USAs. Vaevalt ka, et Ilves maailma arvamusest hoolib, ta muretseb oma uuesti ametisse määramise pärast.
Mida Ilves tegema peaks, et „nägu säilitada”?
Ilves saab aru, et kui ta ise midagi ütleks, teeks see asja ainult hullemaks, sestap ta kommentaaridest keeldubki. Ta on värvanud sõltlased artikleid kirjutama ja ma usun, et kõik ta 62 abilist või hooldajat tegutsevad meeleheitlikult, et avaldada Ilvest õigustavaid kommentaare nii Delfi kui Postimehe kommentaariumites.
Wikileaksi’i memodes kirjeldatakse Ilvest kui „arrogantset” ja „jultunud” inimest, kes on ka „peente kommetega” ja „intellektuaal”. Kuidas te ise selle kirjeldusega nõustute ja mida arvatakse Ilvesest väliseestlaste ringkondades?
Mul puuduvad isiklikud kogemused ta väidetava arrogantsuse või jultumuse hindamiseks. Ta kommetest mulle eriti head muljet ei jäänud, kui nägin teda kunagisel pressikonverentsilt rätsepa moodi laual istumas. Väliseestlaste hulgas hakati kunagise Vaba Euroopa Raadio töötajaid (Toomas Hendrik Ilves töötas Vabas Euroopas 1984–1993 – toim) kahtlustama, kui avastati, et KGB oli sinna infiltreerinud oma inimesi. Seda muidugi otseselt Ilvesele laiendada oleks ebaõiglane, kuigi teati, et mingil põhjusel USA riigiasutus, Ameerika Hääl, teda tööle ei võtnud. Üldiselt oli Ilves tuntud rohkem napsimehe kui intellektuaalina.
Sel aastal on uued presidendivalimised. Kes oleks teie arvates parim kandidaat Eesti presidendi kohale?
Kui rahvas saaks ise presidenti valida, siis kerkiksid esile hoopis teistsugused kandidaadid kui need parteisulased, keda valijamehed on nõus ametisse määrama. Siis oleks võimalik valida president, kes pälviks rahva usalduse ja oleks positiivne jõud rahvusliku üksmeele saavutamiseks. Mulle on hakanud meeldima Allar Jõks, aga isegi kui ta meeldiks rahva rõhuvale enamusele, ei ole temal ega ühelgi teisel tõeliselt tublil ja ausal inimesel praeguse süsteemi alusel võimalik presidendiks saada.
Aga ameerika poliitika. Kas olete vabariiklane või demokraat?
Olen enamasti, nagu peaaegu kõik Ameerikas elavad eestlased, vabariiklaste poolt hääletanud. Demokraatide suurkuju Roosevelt oli see, kes loovutas Eesti ja pool Euroopat Stalinile. Vabariiklaste suurkuju Ronald Reagan oli see, kes võitis külma sõja ja vabastas need riigid kommunismi ikkest.
Mida arvate president Obamast?
Loodan, et teda tagasi ei valita.
Räägitakse, et Ameerika ja Venemaa hakkavad teineteisele tasapisi lähenema, et Obama ja Putin on täitsa sõbrad juba. Mida tähendab see Eestile?
See, et nad on täitsa sõbrad, on kindlasti liialdus. Sõprus diktaatorliku, võimuahne Putiniga, kes deklareeris, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20nda sajandi suurim katastroof, oleks Eestile katastroof.
Olete öelnud, et vaatate läbi kuulipildujaprisma vaid neid venelasi, kes tahavad meid uuesti anastada. Kui reaalne on teie arvates see, et venelased meile uuesti kallale tulevad?
Arvan, et rünnakut idapiirilt ei ole karta, aga oht vene võimu taastamiseks on reaalne. Suurim oht Eesti Vabariigi püsimisele riigina, kus valitsevad eestlased, on Eesti piirides. Selle moodustab Eestis paiknev Eestile vaenulik viies kolonn, mis koosneb Stalini poolt Eestisse asustatud venelastest, nende järeltulijatest, 20 000 endisest punaarmeelasest ja 2000 Nõukogude Liidu julgeoleku töötajast, kes põlistati Eesti alalisteks elanikeks Lennart Meri poolt sõlmitud lepingutega.
Vene partei Eestis soovib Eestis sündinud venelastele kodakondsust ja vene keelt teiseks riigikeeleks. Teie vastuargumendid?
Arvan, et eestlastel on õigus jääda peremeesteks oma põlisel kodumaal. Okupantidelt ja nende järeltulijatelt oleks võinud rahvusvaheliselt tunnustatud konventsioonide alusel nõuda lahkumist okupatsiooni lõppedes. Seda kahjuks ei tehtud. Kui eestlased venelaste sellistele nõudmistele järele annavad, panevad nad endale ise poomisnööri kaela.
Kohus mõistis pronksneliku õigeks. Mida teie oleksite nendega teinud?
Oleks need neli ja kõik teised, kes karjusid „Rossia”, Rossiasse saatnud.
Jaak Aaviksoo soovib Eestile viisavabadust Venemaaga. Mida teie sellest arvate?
Arvan, et see on äärmiselt halb idee. See võib Eesti venelastega lõplikult üle ujutada. Nendest, kes tulevad, aga lahkuda ei taha, on väga raske lahti saada. USAs moodustavad umbes 15 miljonit sellist elanikku probleemi, Eestis tekitaks venelaste piiramatul arvul naasmine aga katastroofi.
Rääkisime enne Savisaarest. Kapo väidab, et ta on Kremli mõjuagent, Savisaar jällegi poseerib vaga kirikuehitajana. Kas usute kapot või Savisaart?
Ei ole kahtlust, et Savisaar marsib Kremli trummi järgi, aga kapot ei usu ma samuti.
Mis juhtub, kui Savisaar võimule tuleb?
Siis liigub Eesti vääramatult Vene mõjusfääri, kakskeelsusesse ja venelastele kodakondsuse veelgi ohtramale jagamisele. Päev, mil eestlased kaotavad peremeheõigused oma põlisel kodumaal, läheneks siis veelgi kiiremal sammul.
Kujutame nüüd ette, et kuldkalake täitis teie soovi ja Eesti on just selline, nagu te teda näha tahaksite. Te olite kunagi eksiilvalitsuse sõjaminister. Milline minister tahaksite olla ses uues ja paremas Eestis ning mida võtaksite siis ette Eesti riigi ja rahva hüvanguks?
Kui kuldkalake oleks täitnud mu soovid, siis ei oleks mul vajadust ministriks ega mingiks muuks ametimeheks hakata. Saaksin siis õnnelikult ja rahulikult pensionäripõlve pidada, Eestis vahetevahel ringi uidata, oma sünnimaa õnnest õnne tunda ja kogu maailmale kuulutada, et eestlane olla on uhke ja hea.
Öelge ausalt, kas igatsete vahel ka sünnimaa järele?
Mälestused mu sünnimaast ei ole pikkade aastate jooksul kustunud. Mäletan, kuidas ma väikese poisikesena kõndisin kevadel üle kastese heinamaa oma sünnikohas Taari talus, Väikese Emajõe kaldal. Kased olid üleöö lehte läinud ja nende uimastav lõhn ja pilt heleroheliste kaskedega tikitud, kastetilkadest säravast heinamaast on mulle igaveseks mällu sööbinud. Olen hiljem näinud Taj Mahali, Siiami kuldseid templeid, püramiide, palme lõunamaa saartel ja palju muud, mida peetakse maailmas kõige vaatamisväärsemaks ja ilusamaks. Aga ma ei ole näinud ühtegi paika, mis tunduks mulle nii ilusana kui oli see kevadhommikune heinamaa mu sünnipaigas. Igatsen küll.
Millal teid jälle Eestis näha saab ja kas tulete siis ka Võrumaale?
Ei oska täpselt öelda. Tänapäeval on asi lihtne. Kui põues põleb, võib kohale jõuda paari päeva jooksul. Tahaks jälle külastada oma vanemate ja esivanemate matusepaika iidsel Karula kalmistul ja oma sünnipaika Väikese Emajõe kaldal. Kaunis Võrumaa on sealt vaid kiviviske kaugusel – tulen ikka!
Läte: Võrumaa teataja, 5. 02. 2011, vestles Irja Tähismaa. Intervjuu I osa ilmus 29.01.2011, selles sai koosa M. Laar.
