Kesk-Florida Eesti Seltsi jõulupeo pühitsemiseks, mis leidis aset juba laupäeval 7. detsembril, vorstitegijatest puudus polnud. Maare Kuuskvere oli peamine organiseerija ja tegija. Tal õnnestus tellida suurel hulgal vajalikke materjale ühest lähedasest saksa päritoluga vorstivabrikust ja abiks värvata hulga andekaid inimesi nende hulgas ka meie seltsi president, Eckerd Ülikooli asepresident Lisa Mets.
Kui mu naine, kes on veelgi iidsema Korea kuningate dünastia otsene järeltulija, kuulis, et Maarel oli vorsti materjale üle jäänud, otsustas ta ülejäänud materjalidest ise vorstid valmistada – ta ju teab, et mulle need väga maitsevad. Mulle tegi see muidugi rõõmu, kuni sain teada, et pean kogu selle vorstiteo aktiivseks abiliseks hakkama. Olen oma elus palju ameteid pidanud ja mitmesugust tööd teinud, aga verivorsti tegemisest olen alati suutnud suure kaarega mööduda.
Aga vastu puiklemine ei aidanud. Sai kõrges eas ka vorstitegu selgeks õpitud. Meenutasin vorstide tegemisel kauneid nooruspäevi kui ma Washingtoni osariigi ürgmetsades töötasin – saagisin ja langetasin mitmesaja aastaseid puid mille tüved olid keskeltläbi 12-jalase diameetriga. Oli lausa lõbu vorstitegemisega võrreldes. Öeldakse, et vorstid maitsevad palju paremini kui nende tegemist ei näe. Arvan, et veelgi parem oleks kui neid ei peaks ise tegema. Mis seal salata, eks see verivorsti tegemine üks verine värk ole.
Umbes kümme kilo vorsti sai aga valmis. Mõned läksid keetmise ajal ka lõhki – ei torganud nendesse vist õigel ajal nõelaga auke. Siiski, võib patsutada endale õlale ja öelda, et hästi tehtud, uus amet on selgeks õpitud.
Kõige parem on muidugi see, et juba järgmisel päeval oli tegemise vaevad ja ebameeldivused ununenud, pannil särisevad jõuluvorstid lõhnasid isuäratavalt ja maitsesid võrratult.
