Oht on tõsine
Oht Eestile ja eestlaste ensemääramisõigusele pole kuhugi kadunud. Seda esindab endiselt hiljutise võlts referendumiga eluaegseks Vene diktaatoriks põlistatud Vladimir Putin, kes on kinnitanud oma soovi taastada vene kurjuse impeeriumi „hiilgus“. Nagu ta on Krimmis ja Ukrainas demonstreerinud, kavatseb ta seda taastamist täide viia oma „kaasmaalaste“ abiga. Poole miljoni võrra põlistas okupatsioonivõimude poolt Eestisse asustatud Putini kaasmaalasi esimene okupatsioonijärgne valitsus. Nendele lisandus 20 000 Lennart „Nikolajev“ Mere juuli lepetega Eestisse jäetut punaarmeelast ja KGB/GRU agenti, koos perekondadega umbes sada tuhat eriti vaenulikku „kaasmaalast.“
Akadeemik Endel Lippmaa avaldas Mere lepingute kohta arvamust, et need on Eesti iseseisvusele sama ohtlikud kui1939-40 aasta otsese sõjalise ähvarduse tagajärjel all kirjutatud dokumendid (Hommikuleht, 23. august,1994).
Julgeoleku tagatised
Oht Eestile on aga pöördvõrdeline eestlaste ja meie NATO liitlaste võimele ja tahtele Eesti iseseisvust kaitsta juhul kui Putin otsustab Eestile Krimmi teha. Eesti kaitsejõudude, eriti Kaitseliidu võimekus on aastate jooksul kasvanud ja viimaste aastate jooksul on ka NATO koostanud tõelised plaanid Eesti, Läti ja Leedu kaitsmiseks. Varem pidime elama ainult ebamäärases lootuses, et NATO kaitselepingu viiendat „üks kõigi eest, kõik ühe eest“ lõiku Eesti suhtes rakendatakse.
Hübriidsõja ohule ja internetis Eesti ja eestlaste vastu suunatud püsivale palgatud ja vabatahtlike trollide poolt toimetatud psühholoogilisele rünnakule lisandub ka küberrünnakute oht. Meie vaenlase võime on kasvanud 2009 aasta märtsi mässudega kooskõlastatud küberrünnakuga võrreldes, aga tunduvalt rohkem on kasvanud Eesti ja NATO küberkaitse ja vasturünnaku võime. NATO küberkaitse keskuse Tallinna asutamine ja Kaitseliidu küberkaitse üksuse loomine olid olulised sammud õiges suunas. Võib arvata, et Eestis leidub andekaid teadlasi, kes oleks võimelised otsustavalt kahjustama meie vaenlase riigi ja rünnakujõudude infrastruktuuri ja efektiivse vasturünnakuga halvama mitte ainult meie vaenlase küberrünnaku vaid ka hübriidsõja plaanid.
USA Rand uurimisasutus avaldas hiljuti uuringu „Deterring Russian Aggression in the Baltic States Through Resilience and Resistance“ (Balti riikide vastase Vene kallaletungi vältimine elastsuse ja vastupanuga), (https://www.rand.org/pubs/rese....
Uuring leidis, et kuigi Balti riigid kaotaks tavalise sõja Venemaa vastu, valmidus järjekindlaks võitluseks ja „ebakonventsionaalne kaitse“, võiks olla piisav rünnaku vältimiseks.
Rand on peaaegu täielikult finantseeritud USA riigi poolt. Seetõttu võib arvata, et selle uurimuse tellimine on tõendiks, et Eesti julgeolek on olulise tähtsusega meie kõige tähtsamale NATO liitlasele.
Rand soovitab, et vastupanu strateegia koosneks esiteks totaalkaitsest, mille raames aktiveeruks koos kaitseväega kogu tsiviilelanikkond ja sissisõjast, mille raames sooritataks erinevaid asümmeetrilisi operatsioone. Alahinnata ei tasuks ka infosõja mõju, mille tarbeks tuleks samuti luua vastavad üksused.
Eesti kaitsekilp
Eesti kaitsekilbi kolm tähtsat koostisosa on eestlaste tahe kaitsta oma kodu, NATO ja Eesti Kaitseliit. Kõige tähtsam nendest on eestlaste rõhuva enamuse vankumatu tahe.
Kaitseliit koosneb peamiselt meestest ja naistest, kes on vabatahtlikult Kaitseliitu astumisega näidanud oma tahet Eesti vabaduse eest relvaga võidelda. Kuna Kaitseliidu üksused on territoriaalsed, siis on Kaitseliit kõige sobivam võitlema Eestis paikneva või Eestisse paigutatud „roheliste mehikeste“ vastu ja võrreldes tegevväega on Kaitseliit palju ökonoomsem.
Kaitseliit on ka kindlam, sest seal ei teeni, nagu tegevväes, hulgaliselt vene rahvusest ajateenijaid, kelle valmidusest Eesti Vabariiki relvaga kaitsta oma rahvuskaaslaste vastu on põhjust kahelda. Nagu nähtub Denis Metsavas ja mitmete riigikaitse ametniku juhtumistest ei saa ka kindel olla vene rahvusest kaadri ohvitseride ja ametnike lojaalsusele.
On kindlasti vaja muuta varasem äärmiselt rumal otsus lubada Kaitseliitu astuda mittekodanikest venelastel. Eesti riigikaitsele on olulise tähtsusega vältida kaitseliidu üksuste loomist mitte-eestlastega asustatud aladel ja hoiduda inimeste värbamisest kelle lojaalsuses on põhjust kahelda.
Eesti riigikaitse huvides on samuti oluline, et ainult inimesed kelle lojaalsuses Eesti Vabariigile kahtlust pole saavad teenida Eesti kaitseväes ja õigusorganites. Selle tagamiseks vajab kaitsevägi kindlasti luurevõimet varjatud jälgimise õigusega.
Kaitsekilbi õõnestused ja roosteplekid
Eesti kaitsekilpi õõnestab kahjuks Eestis asuv, ikka veel kardetav vene „kaasmaalastest“ koosnev viies kolonn ja kahjustab rooste valitsejate tasemel. Riigikogus ja Eesti esinduses Euroopa liidus leidub neid kes toetavad meie põlisvaenlase huve. Kummaliste mahhinatsioonide tagajärjel presidendiks tõusnu proua Kersti Kaljulaid Maksimoskvaja pole küll nii ohtlik Eesti julgeolekule kui oli Meri, aga Eesti riigipeana on ta pigem tekitanud rohkem halba kui head. Ta saab õnneks ka ise aru, et teda teiseks ametiajaks ei taheta ja on seetõttu hakanud kampaaniat tegema OSCE juhiks kandideerimiseks. Vaevalt, et teda ka sinna tahetakse, aga kui talle jälle pime õnn naeratab, siis saaks ta veelgi jõukamaks aga kahjustaks peale Eesti ka teisi riike.
On põhjust ka kahtlustada, et kaitseministeerium pole heades kätes. Minister Jüri Gavrilov Luik, kes oli Lennart „Nikolajev“ Mere abiline Moskvas päeval mil Meri allkirjastas venelaste koostatud, venekeelsed juulilepped, pole ikka veel lõpetanud nende reeturlike lepete ja selle Eesti ajaloo musta päeva kiitmist. Aastal 2001 määras ta Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna ülemaks Eesti reeturi Herman Simmi. Taastatud Vabariigi algaastail otsustas ta tõmmata tavapärase 12-miilise merepiiri Keri saare juures nelja meremiili peale. Teatavasti asusid tollal Keri saare lähedasel paesel merepõhjal meie vaenlase allveelaevade sidevahendid. Mu sellekohasele arupärimisele riigikogus vastas ta, et seda kergem olevat riiki kaitsta, mida lähemale vaenlane lasta! See on kahtlemata kõige totram vastus, mida üks minister on kunagi andnud.
Kindlasti polnud see Eesti julgeolule kasuks kui ta pidas vajalikuks ebasündsa kriitikaga luua mõrud suhted USA presidendi Trumpiga veel enne, kui too presidendiks sai. Samuti on arusaamatu ta hiljutine vajadus laita president Trumpi otsust paigutada osa Saksamaal asuvatest USA vägedest Poolasse, Vene piirile lähedamale.
Üks valukoht on ka Eesti merevägi mis on kaua püsinud Eesti riigikaitse musta auguna, neelates ressursse ilma riigikaitseks kasuliku väljundita. Kui avastati, et miinijahtija Sakala meeskond tegeleb suureulatusliku salakauba veoga, oli kurb näha, et komandöri, Ott Laanemetsa, karistati ainult mereväe kooli määramisega, selle asemel, et ta mereväest eemaldada. Kui ta salakauba veost teadis, oli ta kurjategija, kui ta ei teadnud mis ta väikesel alusel juhtub, oli ta ebakompetentne, igal juhul ohvitseriks kõlbmatu. Küllap arvas tollane kaitseväe ülem, et salakauba vedu peab ka merekoolis õpetama.
Kõik kes peavad järgmise 20 aasta jooksul Eestit kaitsma on juba sündinud. Kui jätkub Eesti venestamine, siis koosnevad meie kaitsejõud tulevikus peamiselt venelastest. Sel juhul ei saa eestlaste kodumaa püsida iseseisva riigina mida valitsevad eestlased. Eesti venestamisele tuleb teha piirang ja, kui võimalik, täispööre.
Sammud õiges suunas
Praegune EKRE osalusega valitsuskoalitsioon on eestimeelsem ja lootustandvam kui ükski varasem okupatsioonijärgne valitsus. Jüri Ratas, kes küll võrsus Putini liitlaste Edgar Burešin Savisaare ja Yana Tšernogorova Toome varjus, on osutunud eestimeelseks ja tubliks peaministriks, paremaks kui ükski varasem. Kui see arengusuund jätkub, võime loota, et valitsused muutuvad veelgi eesti- ja kindlameelsemaks ja lootus muutub tegelikkuseks.
Kõige tähtsamaks Eesti püsimisele riigina mida valitsevad eestlased jääb alati eestlaste kindel tahe kaitsta oma kodu ja Eesti riigikaitsjate valmidus järeleandmatuks, kangelaslikuks võitluseks.
