Katkend minu raamatust „Kahekõned Kalevipojaga"
….jätkasin selgitust.
“Meie ajaloo kõigi aegade kõige suurema vea, Genfi konventsiooni eiramise tagajärjel jäeti meie põlisele kodumaale suur hulk Putini rahvuskaaslasi. Neid esindavad sellised Ühtse Venemaa liitlased nagu neljas kriminaalkuriteos süüdistatud Edgar Burešin Savisaar, Putini suuvooder Brüsselis Yana Toom ja sellised Eesti venestamise propageerijad nagu Kõlvart, Ossinovski ja paljud teised endised okupandid, kes söövad Eesti leiba ja hammustavad kätt, mis neid toidab. Võime arvata, et nood on nõus mitte ainult viit protsenti, vaid kogu eestlaste põlist kodumaad anastama ja venestama. Nende meie põlisvaenlaste vastu oleme me pidanud palju võitlema, nende eestivaenulikkus ja saamahimu on meile juba ammu tuntud.“
„Ausatel eestlastel pole aga võimalik aru saada meie kodumaa pinna kodukootud mahaparseldajatest. Nendele ei tohi me kunagi andestada,” sekkus Kalevipoeg, kes oli ilmselt raevus.
„Kas nendele piisab tõesti ainult mõnest kilekotitäiest krabisevast, et lahutada Eesti süda Eesti mullast? Kas pool sajandit võõrast okupatsiooni ja ajupesu suutis tõesti hävitada mõnedes meie võimuladvikusse pürginud rahvuskaaslastes aastatuhandete vältel hingest hinge kantud armastuse oma sünnimaa vastu?”
Kalevipoeg hakkas oma kütkes oleva kämblaga jälle kaljut raksatama ja raputama. Teise rusika sirutas ta taeva poole ja siis kostis ta kõuest kõmava häälega, milles peegeldusid ta raev, hingepiin ja südamevalu:
Saagu, saagu, ma sajatan,
vandesõnaga vannutan!
Needus piirilepingule,
Kadu sortsi sulastele,
Eesti mahamüüjatele!
Neetud olgu äraandjad,
Eesti pinna parseldajad!
Saagu nad sohu surema,
Mätta otsa mädanema,
Põõsastikku pendimaie,
Rägastikku raipenema!
Needus tuhande aastani,
viimase sugupõlveni!”
Arvasin, et olin oma kurva kohustuse täitnud ja et parem on vaikselt lahkuda. Ega minagi ennast hästi tundnud. Kõrvu jäi veel kauaks kõmama Kalevipoja valust nõretav sajatus: „Needus piirilepingule, kadu Sortsi sulastele, needus piirilepingule, kadu Sortsi sulastele…”
