Jüri Toomepuu

Maarahva jumalad said küll Kalevipoja külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks ta jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga võimeline kõike tegema. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja mis maailmas juhtub ̶ kõiki looduskatastroofe ja muud mis on selges vastuolus armulisusega. Kõik paha aetakse muidugi hoopis põrguliste kaela, aga kui jumalad on tõesti omnipotentsed, siis saavad põrgulised ikka ainult ju seda teha mida kõikvõimas jumal lubab.

On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ning eelkõige rahalisi annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Juutide armuline jumal Yahwe oli koguni nii kurjust täis, et kui ta juhatas oma väljavalitud rahva pärast 40 aastat kõrbes virelemist nende uuele kodumaale käskis ta neil tappa kõik mitteväljavalitute mehed, naised, lapsed ja isegi pudulojused, et teha tõotatud maa elamiskõlbulikuks. Miks ta ometi ei taibanud, et kitsi ja eesleid oli ka juutidel vaja?

Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu enam-vähem viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.

Jumalate olemusest on aga rumalatel inimestel raske aru saada. Pole siis ime, et kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid selle üle lõpmatult vaidlevad ja jumalate austajad ning uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valavad. Sama jumala kummardajad pahatihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allah kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejänulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitma nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge kas naisssoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist,

Hugo Raudsepp, maarahva andekas kirjanik, näitekirjanik ja värsisepp väitis oma Sinimandrias, et ka poeedid on loojad ja lasi Sinimandria loojat tervitada sõnadega: „Halleluuja Sinimandria Majesteedile – Jumalale, Keisrile ja Poeedile!“ Ta kerge ristiga Kristus aga arvas: „Äärmiselt tähtis on analüüsida selles loos, milline on Kristuse läbilöönum poos, kui ta ripub ristisambas? Ja kuidas talle teisi ümber riputada Kolgata kambas? Asi saab ju sellest oma väärtuse ja hinna, kuidas katame selle krempliga ühe vaatepinna. Kas lunastada maailm, liigutades elegantselt ja maagiliselt suurt varvast! Või parem longutada lõuga kohal rinda karvast? Kas rajada religioon – puusade erilise põikega? Või rabada konkurendid – kaunima püksilõikega?“

Küllap on kõikide jumalate austajatel õigus, vähemalt nende jaoks kes usuvad, et tõde, nagu Jumal, on mitmepalgeline.

Märkmed: