Jüri Toomepuu, kolumnist,
www.DELFI.eeKahjuks on mitmed avalikuks tulnud kohtunike pistisevõtmised ja muud meie kohtunike seadusterikkumised ja ebaväärikad käitumised andnud põhjust arvata, et meie kohtunike eetiline tase kiiduväärt ei ole.
Rahval on koguni põhjust arvata, et avalikuks tulnud juhtumid esindavad jäämäe tippu, sest pististetehingutele tavaliselt tunnistajaid ei kutsuta.
Uue kohtuniku eetika madalpunkti on suutnud saavutada aga eestlasena tuntud Euroopa inimõiguste kohtunik Rait Maruste. Avaldades oma intervjuus Eesti Päevalehele (6 november 2010) arvamust, et kohtunikud võivad avalikus debatis osaleda, suvatseb ta laiendada seda lihtsat fakti JOKK-järelduseks, et see õigustab ta kandideerimist märtsi valimistel Riigikogu liikmeks, kuigi siililegi on selge, et kui ta valituks osutub, siis ta oma Eurokohtuniku ametit maha ei pane.
See on rahva petmine. See on kohtuniku eetiline pankrott. Ma loodan, et Euroopa Inimõiguste Kohtu sellekohane instants vajalikud järeldused teeb ja Maruste edaspidist sobivust kohtunikuks arutusele võtab.
Kohtunikud ei ole sellise avaliku rahva petmisega varem tegelenud, kuigi riigikogu liikmetest poliitbroileritel on meie plutokraatlikus vabariigis kahjuks olnud tavapärane kandideerida ka kohalikel valimistel, kuigi on selge et nad riigikogust ei kavatse lahkuda. Samuti teevad seda linnapead, nagu näiteks Savisaar, kuigi tal ei ole kõige vähematki kavatsust Tallinna linnapea ametist, oma võimuhoovast ja rahaaugust, lahkuda.
Maruste oma intervjuus avaldab arvamust, et kohtunikud peavadki osalema avaliku debati valdkondades, mida nad tunnevad sügavamalt kui keskmine inimene. Olen sellega täiesti nõus ja soovitan, et Maruste ja teised kohtunikud osalevad debattides meie valitseva eliidi ja kohtunike eetika probleemides, kui kui nad seda „sügavalt tunnevad,“ juhul muidugi kui nad ise eetika puuete all ei kannata.
